Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis
Duelli, polgu aukohtute tekkimine aadlike seas, üliõpilaste ühiskondliku arvamuse
(kätlemisest keeldumine), kirjanike ja arstide kohtute tekkimine segaseisuslaste seas,
püüd „oma“ keskkonnas juhinduda neist normidest ja mitte kasutada kohtu, seaduse,
politsei, riigi teenuseid on kõik tunnistus erinevatest püüdlustest kasutada „oma“
kollektiivi siseselt häbi, mitte hirmu norme.
4. Just selles sfääris ilmnevad kultuuri klassilised karakteristikad eriti teravalt: kui 18. saj
aadlikollektiiv korrastub (ideaalis) lähtudes au normidest, mida rikkuda on häbi, siis
suhetes väljaspool asetseva talupoegkonnaga kasutatakse hirmu keelde. Kuid ka
talupoegkond korrastub sisemiselt häbi normide järgi. Mõisniku suhtes on lubatud teod,
mida talupoegade seas loetakse häbiväärseteks. Siin on lubatud pöördumine välise jõu
(„tsaar“, „ülemus“) poole. „Au“ eeldab kõikide probleemide lahendamist kollektiivi