Realism vene kirjanduses
varises aastasadu püsinud ja valitsevatele klassidele igavesena tundunud feodaalpärisorjuslik
kord. Ajalooprotsessi seaduspärasuse raudse jõuga astus ellu, ,,oli kujunemas" uus, kondanlik
kord, rikas uutest, veel teravamatest vastuoludest.
Fedoaalkorra rüpes kujunema hakanud kapitalistlikud suhted ei saanud endale Venemaal vaba
arenemisteed. Seepärast kujunes ühiskondlike formatsioonide vahetus pikaajaliseks ja
valuliseks protsessiks. Pärisorjuse kaotamine peaasjalikult ainult aadliklassis huve arvestava
reformi teel 1861. aastal ei lahendanud maaküsimust. Venemaa demokraatliku
ümberkujundamise elulisi vajadusi ei rahuldanud ka teised 60-ndate aastate ebajärjekindlad
kodanlikud reformid, pealegi taganes tsaarivalitsus neist järgmistel aastakümnetel olulisel
määral.
Nii majandus- kui ka poliitilises elus säilisid arvukad feodaaligandid mõisnike maavaldus,
isevalitsuslik võim, mittemajandusliku sunni mitmesugused vormid, seisuslik ebavõrdsus jm.