Novelli analüüs Giovanni Boccaccio ,,Dekameron" Seitsmes päev Kuues novell · Novell jutustab rüütliga abielus olevast aadlidaamist, kellel on armuke ning keda armastab kirglikult rüütel, kelle tunnetele daam ei vasta. Ühel päeval, kui aadlidaami mees kodust ära sõidab, kutsub naine külla oma armukese, kuid ka mehe ärasõidust kuulnud rüütel ratsutab daamile külla. Naine peidab oma armukese ära ning läheb rüütlile vastu, kuid mõne aja pärast saabub ootamatult tagasi ka aadlidaami abikaasa. Abitusse olukorda sattunud naine mõtleb aga välja hiilgava plaani, et
mida nägi. Ühel päeval tuli ta varem koju ja ütles, et on tüdinud vastikute inimeste nägemisest. Onu soovitas tüdrukul seljuhul mittekunagi peeglisse vaadata. Tüdruk ei saanud onu torkest aru ja jäigi pentsikuks. See jutt on õpetuseks nendele, kes kõigesse negatiivselt suhtuvad. Arvan, et Boccaccio tahtsis sellega teada anda, et alati, kui inimesele keegi ei meeldi, siis peaks ta esimese asjana iseennast vaatama ja arutama, mis temas endas viga on. Seitsmes novell rääkis aadlidaamist Isabellast, kes oli abielus rüütliga. Daam armus aga Leonettosse, kes ka teda vastu armastas. Rüütles Lambertuccio armus ka daami, kuid see noormees oli naisele vastumeelne. Kui Isabella mees ükskord kodust läks, tulid teised 2 meest Isabellat külastama. Leonetto peitis end Lambertuccio eest, sest kartis rüütlit. Rüütel ja naine vallatlesid, kui samal ajal daamu mees koju tuli. Naine mõtles ruttu plaani, mis seisnes vales, et
annaabi.ee 
