Wolfgang Amadeus Mozart (1756- 1791)
peamiseks pole suured soolonumbrid, vaid pingestatud ansamblistseenid. Ilmselt ei huvitanud
Mozartit komöödia poliitiline teravus (teener Figaro vastandamine aadlikust isandale), vaid
kahe tugeva isiksuse ja võrdväärse baritonirolli- krahv Almaviva ja Figaro- kõrvutamine
inimlikus armastusdraamas. Ooperis on palju situatsioonikoomikat, pole aga isanda
tavapärast naeruvääristamist. Ooperi 11 tegelast moodustavad ainulaadse karakterite galerii,
alates aadellikult suursugusest ja oma väljenduses pigem tõsisesse ooperisse sobivast
krahvinnast kuni armuvalus vaevleva paaz Cherubino meisterlikult kujutatud naiivsuseni.
,,Figaro pulma" on nimetatud ansambli- või karakteriteooperiks ja see on omataoliste hulgas
muusikaliselt kahtlemata rikkaim.
Juba järgmisel aastal (1787) sündis Mozarti ja Da Ponte koostöös teine geniaalne ooper ,,Don
Giovanni". Selle süzee aluseks on kaks hispaania legendi, üks küünilisest võrgutajast don
annaabi.ee 
