Balti aadlikele lubati suhtluskeeleks ka saksa keel. Kehtis tollipiir Venemaaga, mis tähendas, et kaup oli kallim. Kaubandus edenes pigem Rootsiga, kuna aadlid eelistasid Rootsiga kauplemist. Balti erikord andis aadlikele väga laialdased võimupiirid, Vene valitsus siseasjadesse praktiliselt ei sekkunud. Rootsi ajal alguse saanud rüütelkonnad mängisid Vene võimu ajal väga suurt rolli. Rüütelkonda saamiseks loodi aadlimatriklid, kuhu kanti vanad Balti aadli suguvõsad ning ainult need aadelkonnad võisid kuuluda rüütelkonda. Balti erikorral oli nii positiivne, kui ka negatiivne roll. Rootsi ajal kehtestati ametlikult pärisorjus, kuid kõik pärisorjuse tunnused tekkisid just nimelt Vene võimu ajal. 1739. anti välja Roseni deklaratsioon, mida loetakse pärisorjuse lõplikuks kinnistamiseks. Balti erikord kehtis kuni Katariina II võimule tulekuni, kes hakkas asju muutma. Oli läbi ja lõhki sakslanna, kes abiellus Vene pärijaga, tegi tema vastu riigipöörde. Teda nimetatakse
Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas (1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot. Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt. Majanduse areng Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati
annaabi.ee 
