Kõige lõpp on alles algus
südames, mida kogu elu endaga kanda.
Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon.
Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas
hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted
läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid,
kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel
jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada
kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka
praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav
lugupidamine tagatud.
Jättes ristiinimese ilmetu majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast.
annaabi.ee 
