Laste- ja noortekirjandus
aastal. Esimene dokumentaalselt
tõestatud eestikeelne aabits pärineb aastast 1641 – väljaandjaks piiskop J. Jhering. Sellest pole
kahjuks ükski eksemplar säilinud. Vanimad säilinud aabitsad on ilmunud 1694 (põhjaeesti
murdes) ja 1698 (lõunaeesti murdes) – B. G. Forselius.
Esimesed aabitsad sisaldavad tähestikku, 10 käsku, pisut vaimulikku teksti veerimiseks ja
mõned palved. Aabitsate viimastel lehekülgedel on kuke pilt, mille tähenduse ja päritolu
suhtes on aabitsaloolased teinud mitmesuguseid oletusi.
Eesti ja teistegi maade aabitsalugu on lünklik, sest aabitsaid ei ole peetud säilitamisväärseiks.
Aabitsa kõrval seisis tihedasti vaimulik raamat, mida kasutati samuti lapse õpetamiseks.
Esimesed sellesuunalised usulised käsiraamatud anti välja üheaegselt aabitsaga, tihti ilmus
katekismus aabitsaga koos. Üldiselt polnud varasemate aabitsatel ja vaimulikel raamatutel
erilist sisulist vahet. Aabitsa lgemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19
annaabi.ee 
