Saare murre
täishäälikuühenditel aga ei madaldu esimene osis, nt rida : rias, pia ‘ma pean’, tuast
‘toast’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’,
öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö.
Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija
‘viija’, aabijad ‘ajajad’.
Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline
‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’.
Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants
: kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse
klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’.
annaabi.ee 
