Neoklassitsism
Neoklassitsism
Neoklassitsism (ka uusklassitsism) on klassitsismi traditsioone elustav suund mitmel
kunstialal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil. Neoklassitsism sai muusikas alguse 1920. aastatel
mõtteviisina, mille iseloomulikeks joonteks võrreldes hilisromantistliku, ekspressionistliku
või impressionistliku muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine,
temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on neoklassitsistliku muusikastiili
olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin.(Wikipedia)
Kuna Neoklassitsism tekkis esimese maailmasõja järel üritas see omal moel korrastada
atonaalset segadust. Neoklassitsismiga Tunti huvi varasemate
stiilide(renessanss,barokk,klassitsism)vastu.Loobuti romantilisest tundelisusest ja
impressionistlikust kõlakoloriidist.Toetuti rohkem klassikaliste vormiskeemidele...