Rahvalaulud
siis üksi.
Meeste kahelaul oli juba XIX sajandi algul haruldane.
Lauliku asend: muinaskreeklased arvasid laulul ja luulel olevat omad jumalannad e. muusad.
* Homerose aja kutselisi eepiliste kangelaslaulude esitajaid, luuletajaid ja lauljaid nimetati aoidid'eks.
* Keskaja kelti õuelaulikud ja luuletajad olid bardid.
* Minstrelid olid XIII-XVI saj. aadlike teenistuses olevad laulikud, kes polnud rüütlipäritolu.
* Kasahstani ning kirgiisi rahvalaulik-improvisaator kannab nimetust akõnn.
* A1zerbaidzaanlastel, armeenlastel ja nende naaberrahvastel on poeedid-rahvalaulikud ning muusikamehed asuugid.
* Domineerivalt meeste laul on ka vene kangelaslaul bõliina, mille esitajat kutsutakse skazitel või skazitelnitsa.
Teiste rahvaste rändlaulikute taolisi pole eestlastel olnud, ilmselt välismaise romantilise kirjanduse mõjul hakati meilgi selliseid
otsime. Ka polnud tavaks laule esitada kandle saatel, nagu üksilaulul kuulajate lõbustamiseks üldse oli vähe kohta
regivärsikultuuris.
Lauliku soost
annaabi.ee 
