laava tardumise tulemusel. 19. sajandi algupoolel sai selgeks, et plutonistidel oli õigus. 4. Fiksismi ja mobilismi olemus ja vastandlikkus? Fiksism: klassikaline geoloogia, mille järgi ainuvõimalikuna vaadeldi maakoore vertikaalseid liikumisi (üles-alla liikumisi). Nii seletati kurdmäestike a tasandike teket. Omane antiikajast kuni eelmise sajandi keskpaigani, sest teadmised Maast tuginesid ainult Maa kontinentaalse osa uurimisele (mis on ainult 29% Maa üldpinnast). Mobilism: peamiseks sisuks maakoore ulatuslikud horisontaalsed liikumised. Ideed tekkisid 19. saj. seoses maakoore suurte pealenihete avastamisega kurdmäestikes ja arenesid 1912. a. Wegeneri mandrite triivi hüpoteesiks (mandrid on geoloogilise aja vältel triivinud ookeanilisel maakoorel maa-kuu vaheliste loodete jõudude mõjul; Jeffeys lükkas 1920-tel ümber). Vastandlikkus: fiksism selgitab Maa geoloogilist arengut läbi vertikaalsete liikumiste, mobilism läbi
Tekkinud kas planeedi moodustumisel või geoloogilise arengu käigus(maakoor). Astenosfäär seismiliste lainete alanenud kiirusega liikumise piirkond (osaliselt ülessulanud 2-30%), plastiline vahevöö osa maakoore all. Astenosfäärne vedelik on basaltne magma. Kiviainese dünaamika 2 käsitlust. Maa suurte geostruktuuride liikumise e tektoonilise liikumise tõlgendamise alusel eristatakse 2 erinevat geoloogilist maailmapilti. Klassikaline e fiksistlik ja laamtektooniline e mobilistlik. Mobilism on tänapäeval üldtunnustatud. Isostaasia maakoore plokkide vertikaalne liikumine gravitatsioonilise tasakaalu suunas. Osa maad erodeerub kergemaks ja kerkib üles, teine osa vajub kõrval alla. Diapirism plastiliste ainemasside vertikaalne liikumine. Sooladiapirism e soolatektoonika - paksu setetekihi (üle 5-6 km) alla mattudes hakkavad väiksema tihedusega(-10-15%) ja vähem viskoossed soolakihid kuplina(diapiir) maapinna poole tõusma, deformeerides ümbritsevaid kivimikihte.