Minu lugejatüüp Jaapani vanasõna ütleb, et inimene, kes usub iga raamatut, on hullem sellest, kes üldse ei loe. Ei saa küll väita, et ma üldse ei loeks, kuid kahjuks piirdub see tihti vaid kohustusliku kirjandusega. Kuna loen vähe, siis pole ma veel kindel oma lugejatüübis, kuid Helene Mugasto esitatud põhitüüpidest tunnen end ära. Naudin enese samastamist peategelasega ning seetõttu sobitun abstraktsete- assotsiatiivsete lugejate rühma. H. Mugasto ütleb nende kohta, et nad on elava kujutlusvõimega lugejad, kes otsivad raamatuist sidemeid saadud mulje ja enda kogemuste vahel. Kui olin 14-aastane, siis lugesin kohustuslikus korras Jan Guillou teost ,,Kurjus" ning nägin peategelases Erikus vaid iseennast. Teoses oli palju vägivalda, Erikul oli sadistist isa ning ka koolis oli vägivallaahel. Minul selliseid probleeme ei ole, kuid mitte ühtegi teist raamatut lugedes ei ole ma end nii sügavalt peategelase...
rüvetamise, millest pääsemine on võimalik vaid pahedele allumise. See on üsna võrratu, kui palju erinevaid inimtüüpe suudab üks raamat kajastada: egoist, altruist, massohist jne. Oksanen on võtnud ühe tundliku teema, Nõukogude režiim, ning avardanud seda, rebides lahti mõnel määral paranenud haavad ning näidanud, kui kaugele läheb üks inimene, et enda tahet teostada. Mina pole lugejatüüp, aga mul oli tõsiselt raske panna seda raamatut kinni. Ma vajusin lummusesse sellest, kuivõrd tõetruu lugu mu ees lahti rullub, kui detailseks iga kirjeldus selle loo tegi. Elasin südamest kaasa igale tegelasele ning ei pettunud hetkekski.
annaabi.ee 
