Kättemkas on omamoodi metsik õigusemõistmine (Francis Bacon) Tänapäeval on kohus institutsioon, kust inimesed lähevad oma õigust taga ajama ja süüdlane saab vastavalt seadustele ka karistada, kui on kellelegi midagi seaduse vastast teinud. Paraku inimesed ei saa alati kohtust abi ja minnakse omakohtu teed. Inimeste loomuses on see juba sees, et igaüks peab võitlema oma koha eest siin päikese alla. Samuti on ka loomariigis, et igaüks peab võitlema toidu eest ja ka paarilise pärast, kellega järglasi saada. Loomariigis näiteks isasloomad võitlevad omavahel toidu pärast. See ongi ehe näide õigusmõistmisest loomariigis, kus tugevam jääb lihtsalt peale ja saab oma tahtmise ning jääb ellu. Aga ka loomadel on mälu ja nad mäletavad hästi kui keegi teine on neile liiga teinud. Kui teinekord avaneb neil võimalus maksavad kätte ja võtavad näiteks teiselt toidu ära. Inimeste ...
,,Kättemaks on omamoodi metsik õigusemõistmine" Francis Bacon Isekirjutatud essee Mida üldse tähendab sõna 'kättemaks'? Põhimõtteliselt on see kirglik soov teha tasa selle inimesega, kes on sulle või su lähedastele halba teinud. Inimeste puhul on see täiesti loomulik tunda viha, kuid kättemaks toob sinus välja kõige halvima, viies sind samale kahetsusväärsele tasandile nendega, kes halba üleüldse alguses tegid. Siiski, paljude arvates tuleks kättemaks jätta saatuse hoolde, et see nagu 'karma' tagasilöögi annaks. Kättemaksu on võimalik ükskõik kuidas teha, ,, mida geniaalsem seda uhkem" arvavad inimesed, mis paraku tõsi pole. See on kõigest üks kole viis väljendada meie viha. Küllaga miks on üldse vaja väljendada oma viha kellegi vastu? Milleks selline jama vaja läbi teha? See on ju täiesti mõtetu, selles olen kindel. Ei peaks ju nii palju vaeva nägema kellegi peale, keda uskumatult palju vihkad...
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis si...
annaabi.ee 
