juhtmetel endil märkimisväärset takistust ei ole. 6. VOOLUTUGEVUSE JA PINGE MÕÕTMINE Kõige tavalisemad laboratooriumiriistad on voltmeeter elektripingete mõõtmiseks ja ampermeeter voolutugevuse mõõtmiseks. Voltmeeter mõõdab tarbijal toimuvat pingelangust ja see lülitatakse voolutarbijaga rööbiti.Et voltmeeter moodustab peavooluringile haruvoolu, siis on oluline, et see haruvool oleks võimalikult väike ja muudaks vähe voolutugevust peavooluringis. Selleks peab voltmeeter olema võimalikult suure sesetakistusega. Ampermeetri ja voltmeetri põhimõtteskeem. G tähistab galvanomeetrit, R´ eeltakistit voltmeetriks ja R sunti1 ampermeetris. R on galvanomeetriomatakistus. Ampermeeter ühendatakse voolutarbijaga jadamisi ja see mõõdab tarbijat läbiva voolu tugevust. See tähendab, et ampermeetri oma sisetakistus peab olema võimalikult väike
93˚ A i2 = i22= 9.266 - j6.148 A = 11,120 ∠-33.55˚A i3 = i1 + i2 = (2.050 − j5.937) + (9.266 − j6.148) = 11.316 - j12.085 A = 16,557 ∠-46.87˚ A 1.2. Sõlmpingete meetod Joonis 4. Lihtsustad skeem sõlmede vahelise pingega. Sõlmede A ja B vahelise pinge leidmiseks kasutan seost: IA A E y + E2 y2 UAB ∙ YA A = IA A ⟹ UAB = = 1 1 YA A y1 + y2 + y3 Haruvool on leitav kui antud haru pingete (erinevuse) ja näivtakistuse suhe: E1 − UAB i1 = z1 E2 − UAB i2 = z2 UAB i3 = z3 Ülesande lahendamiseks on vaja teada harutakistusi ja juhtivusi. Leian need: z1 = r′1 − jxC′1 + jxL1 = 3,76 − j0,945 + j6,283 = 3,76 + j5,338 Ω z2 = r2 − jxC2 + jxL 2 = = 5 − j12,732 + j 9,425 = 5 − j 3,307 Ω z3 = jxL 3 + r3 = 2 + j3,142 Ω 1 y1 = = 0,0882 - j0,1252 S z1 1
annaabi.ee 
