Läänerindel muutusteta
Olin tapnud trükkali Gerard.
Tõotan võidelda selle sõja vastu, mis meid hävitas sinu elu ja minu oma
samuti. Mõtlen, et kui rooman edasi, siis võivad omad mind tulistada,
pean võimalikult vara hõikama, et nad mind kuuleks. Pimeneb ja kui üks
rakett taevas kustub ronin järgmisesse mursulehtrisse ja kaevikusse ja
kuulen, et mind hüütakse. Kui rahunenud olen, siis mõtlen, et ei võlgne
surnule midagi, ta oleks samamoodi käitunud, sõda on sõda. Peame 8ksa
mehega valvama üht küla, mis on evakueeritud, tuleb silm peal hoida
toidulaol. Leidsime 2 siga koos Katiga, hakkame õhtusööki valmistama.
Küpsetan ja pean tihti küüru viskama, kuna mürsud tulevad, saime
asjadega varjundisse. 2 nädalat möödub süües ja juues. Asume teele üht
asulat evakueerima, liigume marsikolonnis, kuna prantslased ei hakka ju
tulistama küla, kus nende kaasmaalased asuvad. Paar min hiljem granaat
visatakse ja kõik jooksevad, Albert on pihta saanud, ma ka,
annaabi.ee 
