Eesti kirjandus II kevad
(pauguga lõpus) – ruum on modelleeriva tegevuse aluseks. Selles
näidendid on tegelaskond eksperimendi käigus isoleeritud ruumis.
1977 Jaan Kaplinski „Neljakinginapäev“ – Vanade tekstide
väljatulemine on siin isegi mingi ristlainetus. Antud näidend on
varem kirjutatud, kuid lavastatud jälle hiljem nagu Rummo näidend.
Hiljemavastamise üks eriskummalisemaid juhtumisi on Madis Kõiv, kes
alustab kirjutamist ka 60ndatel. Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid
siis ka otseselt ei näe, kui ilmub 1978ndal aastal Madis Kõivu ja Hando
Runneli pseudonüümi Jaanud Andreus Noorembi all etendus „Küüni
täitmine“.
Uuenduse monoliidsus hakkab hargnema ja tekib mitu võimalust, jääb
alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel –
müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris.
On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue
ilme saavad