jooned · 1859. a avastasid Kirchhoff ja Bunsen, et erinevad keemilised elemendid värvivad gaasipõleti leegi erinevalt · 1868. a avastati Päikese spektris tundmatute spektrijoonte abil heelium. Valgus ja selle vastaasmõju ainega · Valgusel on dualistlik iseloom: -ta on valgusosakeste ehk footonite voog, mida iseloomustab energia E=h*f -ta on elektromagnetlaine. Pidev spekter: · Nähtav valgus 625-740nm 590-625nm 565-590nm 520-565nm 500-520nm 450-500nm 430-450nm 380-430nm Vesiniku spektrite uurimine: · Uuriti valguse nähtavas ning ultravioletses ning infrapunases piirkonnas. · Spektrijooned ei asunud korrapäratult, vaid koondusid teatud rühmadesse ehk seeriatesse · Tunumad neist on: - Lymani seeria ultravioletkiirguse spektriosas - Balmeri seeria vaguse nähtavas osas - Pascheni seeria infrapunases spektriosas
1ml voolutuslahust ja lasin sellel täidisesse imbuda, sama protsessi kordasin veel korra. · Voolutasin kolonni 1ml/min ja kogusin fraktsioonid 2ml kaupa katseklaasidesse. · Mõõtsin kõigi fraktsioonide neeldumismaksimumid spektrofotomeeril. Eelnevalt oli kolonnist jõdnud läbi voolata 17,5ml eluaati, alates millest hakkasin fraktsioone koguma. Fraktsioonides 1-4 mõõtsin neelduvusmaksimumi sinise värvi lainepikkusel 625nm Fraktsioonides 4-13 mõõtsin neelduvusmaksimumi pruuni värvi lainepikkuse 410nm Fraktsioonides 14-24 mõõtsin neelduvusmaksimumi kollase värvi lainepikkusel 360nm Fraktsiooni nr Elueerumismaht V, ml Optiline tihedus, A 1 19,5 0,009 2 21,5 0,153 3 23,5 0,152 4 25,5 0,033 5 27,5 0,6083
annaabi.ee 
