Eesti kirjandus II kevad
Tema loomingus on mingi alge, mis varjujäämist soosib. Ta kirjutab
lühikesi tekste ja selliseid, mis rõhutatult tahavad olla lühikesed.
Dramaakirjanduses see niivõrd välja ei tule (draama standardpikkus kehtib
rohkem kui proosa standardpikkus).
1983 Pilvede värvid – sai tähtsaks teatrisündmuseks ning kindlasti
selle sündmuslikkuse juures mängis rolli rahvuspoliitiline alltekst. Ta
hakkas läbi kirjutama rasket lähiminevikku. Selles konkreetselt
44nda aasta draagilised valikud. Me näeme, et selle ainese juurde
veel laiemalt toimub suurem pöördumine. See kõnnib koguaeg nö
noateral. Neid teemasid nõukogude ühiskonnas oli keeruline
käsitleda. Kõrvale saab võtta Ene Mihkelsoni, Viivi Luige, Hando
Runneli, film „Ideaalmaastik“. Hästi kirjutatud ja lavastatud näidend.
Ilmub olude kiuste
1987 Vaikuse vallamaja – See jätkab mõtteliselt sama teemaringi.