Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
2) tähed f, š, z, ž (prožektor, brošüür). Päris vanades laenudes on f-i asemel hv (ahv, kahvel).
3) pearõhk järgsilbil (popurrii, vanill)
4) pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, galerii, idee)
5) o järgsilbis (foto, logo)
6) eesti keeles tavatud häälikuühendid (bluff, sfäär, džemper, foogt)
Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel.
Võõrsõnarühma kirjutamisel on 3 rühma:
1. 3silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Kui võõrsõna lõpeb helitu konsonandiga, siis kirjutatakse lõppsilbi
täishäälik kahe tähega (antiloop, garderoob). Kui võõrsõna lõpeb helilise konsonandiga l, m, n, r, siis kirjutatakse vanemais
muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais 2ga, aga kindlat seaduspära pole.
2. 2silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik