Analüütiline keemia
stabiilsus eriti kriitiline antud meetodi korral.
Näiteks Na puhul suureneb leegi temperatuuri muutumisel 10K võrra (2600K -> 2610K) ergastatud
aatomite arv proovis 4% võrra, samal ajal on ergastatud aatomeid vaid 0,02% aatomite koguarvust.
Klassikalisel meetodil kasutatakse proovi atomiseerimiseks gaasilise kütuse põletamisel saadavad
energiat, enamlevinud on segud.
Õhk-atsetüleen (põlemistemperatuur 2250oC) (õhuhapnik on oksüdeerijaks) või
N2O-atsetüleen (2955oC) (kui on vaja kõrgemaid temperatuure).
Uuritav aine pihustatakse tavaliselt vesilahusena leeki. Nebuliseerimine ehk udustamine.
Antud juhul leek täidab küveti rolli. Aur läbib leegi. Peale leeki on monokromaator. Valgusallikas ise
kiirgab juba spetsiifilisi spektrijooni. Monokromaatori ülesanne on eraldada proovile langenud
spektrijoontest üks spektrijoon, mis meile huvi pakub. See spektrijoon, millel soovime mõõtmist
teostada. See langeb fotoelemendile
annaabi.ee 
