Edise linnus
lisandus kaitsejõuna veel kohalik mõisarahvas (keda võis olla kümneid) ning relvastatud
talupojad. Üks on selge, Ediselt tasub otsida hoopis suurema kaitsekompleksi jäänuseid, kui
seda eeldatakse üksiku torni põhjal, mille viimased jäänused lammutati pärast Teist
maailmasõda.
Seni ainuke spetsiaaluurimus Edise linnusest on U.Hermanni ajalooline õiend ,,Edise vasall
linnus", mis pärineb aastast 1973. Selles määratleb ta linnuse ala mõõtmeteks 28x29 m, mida
põhijoontes markeerib 61 samakõrgusjoon, seega hoopis ulatuslikuma territooriumi kui
pelgalt tornlinnus.
Võib oletada, et 17. Ja 18. sajandil võidi endise linnuse kivihoonet kasutada mõisa elamuna,
sest veel 19. sajandi algul märkis tuntud muinasuurija Ed.Ph.Körber 1802. aastal paremini
säilinud kõrge tornitaolise vare kohta, et selle paksud müürid ja võlvid on veel
elamiskõlbulikus olukorras. Körber mainib, et linnus ehitati pärast Põhjasõda uuesti üles. See
annaabi.ee 
