Heiti Talvik "Legendaarne"
Enne palavikku
Heiti Talviku varasest loomeperioodist on säilinud kaks suurekaustalist vihikut,
kuhu sisse ongi kirjutatud selle loominguperioodi luuletused. Neid luuletusi võib
periodiseerida aastatega 1923-1935. Esimesed luuletused olid helgemad ja
romantilisemad. Varastes luuleproovides otsib ta veel ühtset ja terviklikku kujundit,
selle puudumist kurdab ta ka kirjas Tuglasele 18. oktoobril 1925. Talvik püüab 20.
sajandi 20ndatega kaasa minna, mil kõik kandus üle ekspressionistlikku vormi.
Selle aja luule on väga tundeline ning eneseväljenduslik. Palju on sõnadega
priiskamist ja ehtimist. Suured sõnad luuleridades on kaasakiskuvad ning ärevust
tekitavad. Talviku luuletuses ,,Uni": ,,Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb
sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.". Just see luuletus on minu
jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku
neeland ju..
annaabi.ee 
