Eesti rahvapillid
Kahjuks ei ole teada millist
muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt pärit
lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise
pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Eestis püsis kõige
kauem setu alal ja saartel. 19. sajandil sugenes uuem tüüp, trapetsi ja
pooltrapetsikujuline laudkõlakastiga kannel. Sel
oli algul 15 või rohkem keelt, hiljem nende arv
suurenes 2030ni. Kannelt on mängitud kahte
moodi. Akordilise mänguviisi korral kaetakse
ühe käega keeli, mis ei pea helisema ja teisega
võetakse vabadel keeltel akorde, mille
ülemistest helidest moodustub meloodia.
Sõrmitsemismänguviisi korral sõrmitsetakse
parema käega meloodiat, vasakuga võetakse eraldi keeltel basse ja akorde. Hiiu
kannel on siia jõudnud rootslaste vahendusel. Pill on kandilise kujuga, ülemises
annaabi.ee 
