Maatüüpi planeedid - Merkuur ja Veenus
raadiolokatsiooni kaudu saada kujutis umbes kümnendikust Veenuse pinnast
lahutusvõimega mõnikümmend kilomeetrit. Esimene ulatuslikum kaart tehti "Pioneer
Venus'e" pardalt 1978. aastal, lahutus oli aga 20 korda kehvem kui Maalt. Ulatuslikumat
ülevaadet Veenuse pinnavormidest annavadki vaid radarvaatlused nii Maalt kui ka orbiidilt.
Peale "PioneerVenuse'e" on neid tehtud ka Venera 15 ja 16 pardalt (19831984), kuid kõige
põhjalikuma uuringu viis läbi "Magellan" aastatel 19901994. Tema tehtud piltide
lahutusvõime jäi vahemikku 120 m 300 m.
Veenus on üldiselt tasane: rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse
kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Planeedi
keskmise läbimõõdu suhtes võime tinglikult rääkida mandritest ja meredest. Põhjapoolkeral
paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner. Kontinendi idaosas asub Veenuse
kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit)