LASTE TOIMETULEK LÄHEDASE SURMAGA JA TEMA ABISTAMISE VÕIMALUSED NÕUKOGUDE AJAL
hoolekannet. Laste hoolekande peamised lülid olid väikelastekodud, koolieelsete laste-,
kooliealiste laste- ja sega lastekodud.
Kuni 1980nda aastani oli riigi perepoliitika hoolekandelise, selektiivse iseloomuga. Toetused
olid määratud üksikutele perede kategooriatele - toetused rasedatele, lasterikastele ja
vallasemadele, toitjakaotuspension; toetused sõjaväelastele ja sõjas langenute peredele.
Igakuist lapsetoetust maksti 1974. aastani vaid paljulapselistele, 1974ndast aastast maksti
lapsetoetusi ka väikesepalgalistele. Alates 1984.a muutusid lapsetoetused universaalseks.
Kuigi nimetatud täiendused aitasid kaasa lastega perede heaolu kasvule ja lisaks üleriigilistele
perekonna toetamise võtetele kasutati Eestis mitmeid kohaliike abinõusid laste kasvatamiseks
soodsamate tingimuste loomisel, näiteks kohaliku lastekaupade turu kaitse, perede
varustamine imikutoiduga, ei vastanud süsteem kaugelt enam ühiskonna vajadustele. Nii sai
peale 1988