Eesti kirjanduse ajalugu II
Betti Alver (1906-1989)
Sünnib raudteelase peres Jõgeval. Ta lõpetan 1924ndal aastal Tütarlaste gümnaaiumi ja õpin
1924-1927 aastatel eesti keelt ja kirjandust. 1927 ilmub ta esimene debüütteos ,,Tuule
armuke" romaan. Luuletajana hakkab silma paistma alles 1930ndate alguses. Tutvub Heiti
Talvikuga. Alveri ümber tekib ka suureb poleemika Arbujate ajal kas ta on väga hea või
väga halb (maailmavaadete ja eluhoiakute asjades).
Emantsipeerunud ja kergelt boheemliku naise roll. 1945nast aastast jääb Alver üksi, sest
Talvik arreteeritakse. Ta üritab kuidagi integreeruda kirjandusse, kuid sellest ei tule midagi
välja Alver lõpetab luuletamise. Peaaegu 20 aastat ei ilmu talt mitte ühtegi uut luuletust. See
pikk vaikimisperiood saab ka kindlasti tema puhul ka tähenduslikuks. Ta tegeleb sel ajal
tõlketöödega, mis talle kirjandusmuuseumist ette antakse. 1956. aastal abiellub ta Mart
Lepikuga ja vaikimise müür ta ümber hakkab langema