Onomastika, nimekorraldus
sellekohastele pärimistele. Sõnastati kohanimede normimise üldreegel ,,kirjuta
kohanime nii, nagu kohalik rahvas nime hääldab". Juhatuse soovitused
avaldati ajakirjas Eesti Keel (vt nt 1924, lk 179181; 1925, lk 82, 136137;
1926, lk 9395; 1928, lk 3031; 1932, lk 9295; 1934, lk 122128, 151156;
1936, lk 156160, 187190). Seekõrval ilmus eraldi ülevaateid eesti
kohanimede kasutamisest kaartidel ja nimestikes Eesti Keeles (nt Tiitsmaa
1923a, Tiitsmaa 1923b) ja ajakirjanduses, eriti Postimehes. Üksiknimena
pälvis enim tähelepanu küsimus, kas õige on Tallinn või omastavaline
Tallinna, ent 1930. aastate keskpaiku jäi ülekaal nimetavalisele kujule
(Saareste 1934).
1930. aastatel hoogustus kohanimede eestistamise propaganda. Eesti
Rahvusluse Ühing taotles 19301931. a mitmete vallanimede (Einmani,
Porkuni, Pornuse, Prangli, Riidaja, Taagepera jne) eestistamist. Isikunimede
eestistamine, mis muutus 1934