Eestimaa asulad Venemaal (uurimistöö)
Nigol 1963
29 Moora 1964: 32, 102
Teine ajajärk Vene alade eesti asunduste ajaloos algas 19.sajandil, mil järk-järgult
kaotati õiguslikud piirangud lihtrahva vabal elukohavalikul. Seadusliku võimaluse taotleda
ümberasumist mõnda teise kubermangu said eesti ja läti talupojad pärast seda, kui hakati
ellu viima Liivimaa 1849. aasta ajutist talurahvaseadust, toimus talurahva lõplik
vabastamine Eestimaal 1856 ja Liivimaal 1860 ning kehtestati ülevenemaaline passiseadus
aasta 186330. Kuid juba sajandi teisel veerandil oli alanud eesti talupoegade
ümberasumisliikumine, mida mõisnikud püüdsid takistada, kuna kartsid jääda ilma
töökätest.
Esimesed väljarändajad asusid teele 1830. Ja 1840. aastal Lõuna-ja Kesk-Eestist,
eriti Räpina ümbrusest. Artur Vassara andmeil oli ümberasumisliikumisest kõige
intensiivsemalt ja terviklikumalt haaratud Järva-Madise kihelkond Kesk-Eestis, kuid nii
annaabi.ee 
