Eesti uusaeg
Suurmaaomand- Oli pikka aega olnud ainult rüütelkondade privileeg. Oli ka võimalik
mitte-immatrikuleeritud-aadli inimestel omada mõisat kahel viisil- kas panditud mõisa või
mõisa rentimise kaudu. Nõnda saidki mõisate omanikeks mitmed kodanikud kuid
ajapikku ka üksikud talupojad.
Alates 1830nendatest sai talupoegi mõisate omamiseks Liivimaal, Eestimaal alles alates
1870nendatest.
Mats Erdell- Helme kihelkonnast, sai 1830nendatel koguni kahe mõisa härraks. Ühele oli
rendihärra ja teisele pandihärra. Oli rah akokku saanud selleks kauplemise teel (lina
kasvatamine/müümine), samuti voorivedudega. Aja jooksul ka üksikud teised talupojad
said mõisapidajateks, kuid tegu oli väga erandlike nähtustega.
Maaomandi ostmine balti provintsides oli lubatud üksnes kristlastele.
Fideikomiss; fideikomissmõis- tegu oli mõisaga, mille vöörandamine oli keelatud,
pärandamine pidi minema suguvõsasiseselt
annaabi.ee 
