ärkamisaeg
Suure osa viinatoodangust ostis ära vene kroonu, ülejäänu
realiseeriti arvukates maakõrtsides. Viinatootmise jäägid kasutati ära härgade
nuumamiseks, kes hiljem peterburi turule viidi. Nuumveiste kasvatamine andis
omakorda sõnnikut põldude väetamiseks.
Hakati ehitama mõisahäärbereid, parke, abihooneid. Kasvavate kulutuste katteks hakati
võlgu võtma, püüti tootmist suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldude
arvelt ning talupoegade koormiste tõstmisega. 1820ndal aastate viljahindade langus
maailmaturul kahandas oluliselt ka mõisnike sissetulekuid ning sundis otsima uusi teid.
Rohkem tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteemi,
hakati kasvatama uusi põllukultuure. Uuendati ka viinaköökide sisseseadet.
Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul, mis oli viljast odavam. 1840ndal aastal
jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele ja sealt talupoegade toidulauale.
Talude iseseisvumine