“Jevgeni Onegin” Aleksanr Puškin
Pelgas lärmi
ja kõike, mis ei seostunud luulega.
Onegini tähelepanu äratab Tatjana, kuid esmalt ei teki sellest midagi sügavamat. Onegin ütleb
Tatjanast lahti. Aastaid hiljem kohates neiut, kes on muutunud suurilma daamiks tärkavad
Oneginis uued tunded. Ta armub Tatjanasse, kuid viimane on juba abielus ning hoolimata ka oma
armastusest Onegini vastus pelgab ta tolle ära. Teose lõpus, kui Onegin on vanem, muutub ta
leebemaks ja armastavamaks.
Tatjana Larina 17aatane vaesevõitu mõisapere vanem tütar oli intelligentne ja siiras neiu, kes
armus endast vanemasse Oneginisse. Tatjanat iseloomustab autor nii: Ei õhetanud põsil tal õrn
puna, mida imetleda võis kaunitarist sõsaral. Tumm, kartlik, nukrapilguline kui laanehirv, kui
külaline jäi kodustele võõraks ta ju pisukese lapsena. Ei oma isa ega ema ta hellitada tihanud, ei
lastekillas kilanud, vaid istus nõnda tõsisena, kui ununeks kõik ümbrus tal, ühtsoodu üksi akna
all.