Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
saj vene kirjandus samastatud luulega. Taheti välja
töötada poeetiline keel, mis oleks eraldatud ülejäänust maailmast. Kirjakeel oli välja töötatud
nii, et ta ei olnud samastatud igapäevase kõnega. Siin aitas paljuski kaasa kirikuslaavi
olemasolu ja laialdane tundmine. Kirikuslaavi keel muutus varaks, kust sai võtta sõnu kõrgstiili
tarbeks. Lomonossovi kolme stiili teooria oli võetud üle antiikaja ideedest. Luulekeel oli
kirjakeele tipp, seetõttu oli ta ka kõige tähtsam. 1790ndateks hakkas arenema ka vene proosa.
Taheti ka proosas vormistada poeetilise keele vastand, omaette kõrgstiil. Sellepärast oligi seda
teost päris raske lugeda juba tol ajal. Eestikeelses tõlkes see ei kajastu. See oli kirjutatud raskes
arhailises keelepruugis. R püüdis kõike ühendada uusi filosoofilisi valgustusajstu ideid,
sentimentaalse kirjanduse aineid aja hoiakut ning uut kõrgproosalist stiili. Samal aastal, kui R