Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool ANOREKSIA JA BULIIMIA Bioloogia referaat Autor: Kai Reigo 2008 Anoreksia Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem. Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga. Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid. Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul
KÕIK psühholoogilised/psühhiaatrilised probleemid ning väga tõsiste tagajärgedega. psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. http://peaasi.ee/soomishaired/ 7% Naistest on söömishäire 50% Naistest kasutab ebatervislikke kaalualandamise meetodeid. Iga kümnes anoreksiat põdev inimene on mees. 25% Sageli dieeti pidavatest inimestest lõpetavad söömishäirega Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 1418aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või
Printsess Diana biograafias on kirjas, et ta võis isegi öösel minna ja süüa ning oksendada. Ja pärast piinelda - miks ma nii teen, ma haisen okse järele,» kirjeldab dr Vasar liigsööja tundeid. Diagnoosimine e. milliseid uuringuid võidakse teha Buliimia diagnoosiga inimesi on vähem kui anorektikuid, peamiselt on nad lihtsalt ülesööjad. Tapeline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi. Esmakohtumisel puma arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit. Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud. Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist. Kes meist ei oleks proovinud rannahooajaks valmistudes
inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi. Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine. Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 23 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 1524aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite
buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi. Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine. Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete
Söömishäired ja psühhosotsiaalsed nõustamise meetmed 2015 Söömishäired ja väär söömiskäitumine on väga tõsine ning levinud probleem. Tänapäevane läänelik ühiskond avaldab läbi meedia tugevat surevet olla sale. Rahulolematus oma kehaga on pannud väga paljusid inimesi katsetama küsitavaid vahendeid kaalu langetamiseks. Lühiajaline rahulolematus oma kehaga või üksik katse kaalust alla võtta, ei pruugi tähenada veel söömishäire teket. Häire kujuneb välja siis, kui sellised sümptomid korduvad ning kahjustub inimese füüsiline ja vaimne tervis. Söömishäire korral keerleb kogu kannatanu elu söömise või söömata oleku ümber ja hakkab häiruma normaalne elu. Söömishäiretesse tuleb suhtuda väga tõsiselt, kuna need on tavaliselt väga hästi varjatud ja võivad lõppeda traagiliselt. Söömishäire väljakujunemisel mängivad rolli: bioloogilised, psühholoogilised, perekondlikud
Elamine vaestekvartalis Rahvastiku-uuringud Vajab uurimist 4 SÖÖMISHÄIRED ANOREXIA NERVOSA JA BULIMIA NERVOSA 4.1 Anoreksia Eri söömishäirete sümptomid võivad esineda korraga, kas anoreksia ja buliimia tunnused samal ajal või siis tõusevad haiguse arenedes esile ühed või teised sümptomid, sageli muutub anoreksia buliimiaks. Ülemäärane kaalu ja enese jälgimine on iseloomulikud mõlemale häirele. Söömishäired on nii keha kui ka psüühikahaigused, mille ravi parandatakse kehalist seisundit ja kasutatakse psüühika raviks mitmesuguseid psühhoteraapia vorme. Raskete söömishäirete ravi tehakse mitme eriala spetsialistide koostöös. Varane ravi alustamine ja akiivne ravi on seotud parema prognoosiga. 4.1.1 Anoreksia avaldumine nooruki käitumises: · Kannab avaraid riideid kõhnuse varjamiseks · Peab ennast liiga paksuks, kuigi on ilmselt nälginud
.. 9 Kasutatud kirjandus.............................................................................................. 10 Sissejuhatus Ei ole olemas kindlat valemit, mis näitaks, milline on normaalne ja milline ebanormaalne toitumine. Kõik inimesed võivad vahepeal süüa liiga palju, näiteks sünnipäevadel või jõulude 2 ajal. See kohe ei tähenda, et neil oleks söömishäire. Ka ei tembeldata söömishäireks seda kui inimene peeglisse vaadates hetkeks endaga rahulolematu on (Charpentier jt, 2011). Söömishäire korral hakkab kannatama inimese nii sotsiaalne elu, vaimne kui ka füüsiline olemine. Igapäevased toimetused on häiritud, haiguse sümptomid hakkavad dikteerima elu ja tähtsaid valikuid (Charpentier jt, 2011). Antud töös annab autor ülevaate kahest kõige levinumast söömishäirest: anoreksiast
Kõik kommentaarid