50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-08-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
71 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
loonu
Õppematerjali autor
Retsensioon 21. mail kell 20.00 toimus Pärnu Endla Teatri Küünis Eesti ühe armastatuima muusikalise koosseisu Jäääär uue albumi ,,Pojaga restoranis" esitlus. Sissepääs vapustavale muusikaelamusele läks maksma 150.- , mis tõelisele fännile kindlasti suuremaks probleemiks ei tulnud. Õhtu jooksul toodi kuulajate kõrvu mitmeid hilisemaid palu ning ära ei jäänud ka muusikalembeliste armastatumad lood läbi aegade. Jäääär on ansambel, mis tegutsenud alates 1991. aastast ning oma tegutsemisaja jooksul Eesti rahva südamete muusikalisse poolde oma jälje jätnud. Bänd on oma koosolemise jooksul liikmeid vahetanud, kuid senini on truuks jäänud järgmised liikmed: Andrus "InBoil" Rootsmäe (laul, kitarr), Jaan Sööt (laul, kitarr), Tarvo "Tarz" Jaaksoo (basskitarr), Tõnu "Tõun" Timm (kitarr). Nagu Jäääär' ile omane, oli kogu õhkkond küünis soe ja hubane, just nagu nende muusikagi. Inimesi, kes nende auks kohal
Jäääär 25 7. juunil 2016 toimus suvesündmuse Kaunid Kontserdid Käsmus raames Eesti armastatuima muusikalise koosseisu Jäääär kontsert. Tegemist oli samuti ansambli Jäääär 25-nda juubelituuriga, kus olid ka erikülalised Indrek Kalda ja Riho Sibul. Muusika harmoonia ja looduse nautimine kaptenikülas Käsmus läks maksma õpilasele 16 eurot ja täiskasvanule 18 eurot, mis tõelisele Jääääre fännile kindlasti probleemi ei valmistanud. Kaunid Kontserdid Käsmus on juba kaheksandat aastat toimuv muusikaline suvesündmus, mis kogub aina rohkem populaarsust oma looduskauni asukoha ja esinejatega. Jäääär on Eesti ansambel, mis on tegutsenud aastast 1991. Ansambel on oma tegutsemisaja jooksul palju liikmeid vahetanud, kuid praegusesse koosseisu kuuluvad Jaan Sööt, Tarvo Jaaksoo, Tõnu Timm ja Teet Velling. Jaan Sööt on vahva Tartu poiss, kes mängib vabalt kitarri, kirjutab laule ja on ansambli Jäääär eestvedaja. Tõnu Timm on etno
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid