RAKVERE
AMETIKOOL
Jaana Peetsalu
MT09
PIUSA KOOBASTIKU LOODUSKAITSEALA
Referaat
Juhendaja : Kerli Kõue
Rakvere
2011
Sisukord
Mariliis Samberk Resümee Eesti 12st nahkhiireliigist on seitse paiksed: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), habelendlane (Myotis mystacinus), tõmmulendlane (Myotis brandtii), nattereri lendlane (Myotis nattereri), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii). Eesti kliima tingib talvituspaikade olulisuse. Eesti suurimad nahkhiirte talvituspaigad on Piusa liivakivi koopad Lõuna- Eestis, Ülgase fosforiidikaevanduse käigud ning Imperaator Peeter Suure merekindluse maarinde positsioonide käigud Tallinna ümbruses. Laagri püsielupaik asub maarinde positsiooni nr 6 maa-alustes tunnelites, mille kogupikkus on ligi 3 km. Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks on anda ülevaade Laagri püsielupaigas süsteemis nr 1 talvituvate nahkhiirte arvukusest ja liigilisest koosseisust ning võrrelda
Eesti nahkhiired Kes on nahkhiired? Kes on nahkhiired? Hõimkond – keelikloomad (Chordata) Klass – imetajad (Mammalia) Selts – käsitiivalised (Chiroptera) Chiroptera = cheiros (käsi) + pteros (tiib) Nahkhiire ehitus Tagajäsemed Saba ja sabalennus Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm Milliseid nahkhiiri maailmas leidub? Käsitiivaliste selts on mitmekesine Mida nahkhiired söövad? • Nektar • Puuviljad • Putukad • Teised selgrootud • Kala • Imetajate ja lindude veri Kajalokatsioon • Nahkhiired orienteeruvad kajalokatsiooni abil. • Väljastatud ultraheli (sinine) põrkub objektidelt tagasi (punan
Tartu Kutsehariduskeskus Majutus- ja toitlustusosakond AI118 Mari Matt LÕUNA-EESTI VAATAMISVÄÄRSUSED Referaat Juhendaja Tartu 2018 Sisukord Põlvamaa................................................................................................................ 3 Kasutatud allikad.................................................................................................. 10 2 Põlvamaa
Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi. Käsit
Tartu Kutsehariduskeskus Turismiosakond Nimi LÕUNA- EESTI VAATAMISVÄÄRSUSED Referaat Juhendaja Tartu 2013 2 SISUKORD Sisukord..................................................................................................................................3 1 Põlvamaa..............................................................................................................................4 1.1 Eesti Maanteemuuseum..............................................
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsatööstuse osakond Remo Jõgela PÕLVAMAA LOODUS Referaat Juhendaja teadur Maris Hordo Tartu 2010 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................... 3 Järved, jõed....................................................................................................................4 Metsad, sood.............................................................................................................
Habelendlane Habelendlane sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga Brandti lendlasele ning kaua aega peeti neid üheks ja samaks liigiks. Habelendlane on ulatusliku levilaga, mis ulatub Skandinaaviast Kaug-Idani, kuid Eestist on teda vähe leitud ja ta on võrdlemisi haruldane. Habelendlased asustavad meil mitmesuguseid puistuid, aedu, parke, metsaservi ja lagendikke. Öösel toitu jahtides võivad nad lennata ka veekogude kohal, 1...8 m kõrgusel. Habelendlased toituvad väiksematest ööputukatest ja nende lend võib suvel kesta kogu öö. Päevaks kogunevad habelendlased varjepaikadesse, milleks on enamasti puuõõnsused ja inimeste elamud, kus nad peituvad seinte vahele või katuse alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu ta
Tõmmulendlane Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis tihti asuvad samuti ehitistes, ja kuhu kuulub kümneid loomi. Iga lendlane toob ilmale vaid 1 poja, kes sündides on abitu ja kaalub vaid 1,5 g. Esimestel elunädalatel on pojad ema külge klammerdunud, hiljem jäävad ööseks varjep
Kõik kommentaarid