Okasmetsad (1)

Okasmetsad
Okasmetsad levivad laia katkematu vööndina läbi kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika. Laialt on levinud okasmetsade teinegi nimetus taiga , mis on tulnud vene keelest, sest Siberis laiuvad suured okasmetsad. Kliima on seal juba mõnusam ja mahedam. Talved on sisemaal siiski veel kärekülmad, aga suved see-eest juba üpris palavad. Taigast põhjapoole jääb metsatundra ja tundra , lõunapoole segametsad ja sealt edasi laialehised metsad .
Okasmetsad piirnevad põhjapool metsapiiriga, mis enam-vähem ühtib põhjapolaarjoonega. Sellest piirist kaugemal põhjas ei saa enam metsad kasvada, on vaid üksikud puudetukad paremate kasvutingimustega kohtades.
Iseloomustavaid suurusi:
     kõige suurem loodusvöönd;
     enim okasmetsi on Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal;
     6 kuud aastast on keskmine temperatuur alla 0 oC;
     suved on soojad vihmased ja niisked;
     taimeliike ja loomaliike ei ole eriti palju, siiski enam kui tundras.


Okasmetsade vööndis valitsev kliima
Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla – 40 oC.
Üldise pildi annavad meile jällegi kliimadiagrammid :
 
Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele.
Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi.
Okasmetsades kasvavad taimed
Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid ( mustikas , pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. 
Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid . Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad. 
Euraasias, Jenissei jõest idas on kliima eriti mandriline, talv on väga külm ja lumikate õhuke. Seal levib igikelts ka okasmetsade vööndis. Tingimused taimekasvuks on raskemad kui mujal ja nendega on suutnud kohaneda ainult lehised. Selles vööndiosas tumetaigat peaaegu ei esinegi, ülekaalus on heletaiga . Tasasematel aladel on sealsed heletaigametsad tugevasti soostunud , sest igikelts ei lase veel pinnasesse imbuda.
Väga omapärased on Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani rannikualadel kasvavad okasmetsad. Seal on kliima ookeani naabruse ja mägede mõju tõttu tugevasti mereline. Tänu rohketele sademetele ja soojale talvele on need metsad hästi tihedad ja võimsad. Rannikumetsad koosnevad peamiselt kuuse ja nulu ameerika liikidest, ebatsuugast ja puukujulisest kadakast, mida Ameerikas kutsutakse punaseks seedriks. Mets on tihe ja kõrge, alusmets rohkete põõsastega, kuid ilma rohttaimestikuta. 
Allpool tulevad pildid Ameerika mandril kasvavatest okaspuudest, mida meil harva näha õnnestub.
Puukujulise kadaka e. punase seedri oks. Merelisema kliima tõttu on puude kasv ka lopsakam.
Eriti võimsad puud Põhja-Ameerika okasmetsades on ebatsuugad, mille kõrgus on 60-90 m ja tüve läbimõõt 1-2 meetrit. Nende puit on hinnatud ja seda kasutatakse ehitusmaterjalina, mööbli- ja tselluloositööstuses.
Ebatsuuga käbi on kergesti äratuntav, tema kattesoomused on ilusad kolmetipulised ja annavad käbile omapärase välimuse. Eestisse on ebatsuugat sisse toodud pargipuuks.
Okasmetsades elavad loomad
Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad.
Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja –loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad – lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras – üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud.
Nirgid ja kärbid on lühikeste jalgade ja suhteliselt pika ümara kerega loomad nagu soobelgi (pildil). Selline kehakuju aitab rohkem sooja kokku hoida.
Kassikakk on okasmetsade üks levinumaid röövlinde. Teda tunneb ära uhketest "kõrvadest" ja " uhuu " hüüde järgi. Eestis elab neid vähe ja on kaitsealused linnud . 
Vapiti on hirvlane (hirve alamliik ) ja üks suuremaid ulukeid selles vööndis. Lisaks hirvedele liiguvad toiduotsinguil tundrast lõunapoolsematele aladele ka põhjapõdrad.
Erinevate loomaliikide esindajaid:
Taimtoidulised imetajad : põder, orav, jänes, vapiti, kobras, lemming , uruhiir.
Loomtoidulised imetajad: hunt, ilves, rebane , karu, nugis , kärp, naarits.
Linnud: metsis, laanepüü, vint, kassikakk, vöötkakk.
Okasmetsavööndis elavad inimesed
Inimesi elab okasmetsade vööndis võrdlemisi vähe ja sellepärast on ka loodus paremini säilinud kui lõunapoolsemal lehtmetsade alal. Kuigi okasmetsade vööndis saab tegeleda ka põlluharimisega, ei ole see lühikese suve ja väheviljakate muldade tõttu eriti tulus . Suuremad asulad ja linnad on tekkinud peamiselt jõgede äärde ja rannikualadele.
Metsavööndi põhiliseks loodusvaraks on puit. Puitu kasutatakse ehitusmaterjalina (lauad, talad jne.), samuti mööbli, tselluloosi ja paberi valmistamiseks. Puidutöötlemise ettevõtted ehitatakse peamiselt rannikualadele või suurte jõgede äärde, sest mööda veeteed on puitu kergem transportida. Tselluloosi ja paberi tootmiseks on vaja aga palju puhast vett.
Okaspuud kasvavad aeglaselt, sellepärast peab puidu varumisel arvestama ka metsa juurdekasvuga. Kui metsa raiutakse nii palju, kui seda igal aastal juurde kasvab, siis jätkub puitu alatiseks. Seal aga, kus selle reegli vastu eksitakse, saavad isegi tohutud metsavarud lõpuks otsa. Nõnda on juhtunud mitmes Venemaa piirkonnas ja võib juhtuda Kanadas. Seevastu Soome ja Rootsi on juba õppinud oma metsi õieti majandama.
Keskkonnaprobleemid
Euroopa ja Põhja-Ameerika okasmetsi ohustavad happevihmad. Tehased ja vabrikud, aga samuti autod paiskavad õhku mürgiseid aineid, millest kõrgel õhus moodustuvad happed . Koos vihma või lumega langevad need alla, sattudes nii veekogudesse , maapinnale ja taimedele. Happevihmade suhtes on eriti tundlikud okaspuud, sest nemad ei langeta oma okkaid igal aastal nagu teevad seda lehtpuud oma lehtedega ja mürgised ained saavad koguneda okastesse.