Kohvi sõltuvus (0)

Ammune tuttav kohv
 
 
 
Tassitäis kohvi on midagi nii tavalist, et inimesed ei vaevu sellele enne mõtlema, kui märkavad ammuse kaaslase puudumist. Ometi on kohvil kuulsusrikas ajalugu, mitmepalgeline biokeemiline koostis ning ulatuslik mõju jooja organismile.
Arvatakse, et esimestena avastasid kohvi ergutava mõju Aafrika hõimud. Kohvipuu purukstambitud seemnetest ja loomarasvast segasid nad kuulikesi, mida neelasid enne jõudunõudvaid katsumusi. Tuntum legend räägib kohvi avastusloost siiski järgmist. Kohvi ergutavad omadused avastas juhuslikult kitsekarjus Aideus, kes peatus Adeni kloostris . Kitsed, kes olid söönud kloostri läheduses kasvavate tundmatute taimede lehti ja marju, ei suutnud kuidagi rahuneda ja olid laetud lausa seletamatu energiaga. Uudishimulik karjus otsustas samuti neid imemarju proovida ja veendus, et neil on tõesti ergutav, jõudu ja värskust andev toime. Edasi otsustasid kloostrielanikud kontrollida kohvi mõju inimestele. Need mungad , kes öiste jumalateenistuste ajal pidevalt unega võitlesid, saidki uuest joogist olulist abi.
Kohvi joomise traditsioon pärineb Punase mere kallastelt, kust levis XV sajandil Araabia maailma. Euroopast pärit reisimehed avastasid selle joogi XVI sajandi lõpul Damaskuse , Kairo ja Konstantinoopoli kohvimajades. Esimese eurooplasena mainib 1580. aastal kohvi Prospero Alpino Paduast. Oma reisimuljetes kirjutab ta, et türklastel on musta värvi keedus, mida nad pärast sööki suurte lonksudena joovad ja veedavad niiviisi mõnusalt aega. Eurooplastele kohv meeldis ja nii kandus kohvi valmistamise ja joomise tava kiiresti üle Vahemere Itaaliasse ja Prantsusmaale. Vähem kui sajandiga vallutas kohvijoomine esmalt kogu Euroopa ja levis sealt ka koloniaalmaadesse.
Kohvipuu viljades peituvad seemned vajavad röstimist
Kohvipuu õitseb rikkalikult ning saagi lõplikuks valmimiseks kulub sõltuvalt sordist 8...11 kuud. Selle aja möödudes on viljastatud õitest arenenud viljad , milles igaühes on kaks seemet. Viimaseid nimetataksegi kohviubadeks. Kohvi biokeemiline koostis sõltub eeskätt sordist, oma osa on ka kliimal, kasvupinnasel, viljade korjamise ja puhastamise viisil ning röstimisel. Korjamisjärgselt eemaldatakse kohvipuu viljadelt kooreosa ja säsi. Viljade puhastamiseks saab kasutada kas kuiv- või märgmeetodit. Kuivmeetod seisneb viljade kuivatamises päikese käes seni, kuni viljade kooreosa kergesti eraldub. Märgmeetodi puhul pestakse vilju veetankides ja need sorteeritakse. Kvaliteetsem tulemus saadakse märgmeetodi kasutamisel ning nii töödeldud kohv kannab pestud kohvi nime.
Järgnevalt läbivad seemned ehk meie mõistes kohvioad mitmetasandilise mikrobioloogilise käärimisprotsessi. Pärast mikrobioloogilist mõjutust rohelised oad kuivatatakse, sorteeritakse ja röstitakse. Just röstimine kindlustabki olulisel määral tulevase kohvi värvuse, maitse ja lõhna. Tavaliselt toimub röstimisprotsess kinnistes trumlites temperatuuril 200...220° C. Röstimisel kaotavad oad peamiselt eralduva vee arvelt kuni viiendiku oma massist, nad paisuvad ja rabestuvad ning ubades tekivad uued aroomained . Juhul kui veekaotus moodustab 10%, on tulemuseks heledalt röstitud oad, juhul kui veekaotus moodustab 20%, on tagajärjeks tumeda röstiga oad, nende kahe vahepeale jäävad keskmise röstiga oad.
Et kohv on ajalooliselt väga mitmepalgeline jook , siis tuntakse maailmas ka palju erinevaid röstimisviise. Müüdava kohvi kaubamärgid on kokkusegatud erinevat sorti kohviubadest, sest siis saab kohv rikkalikuma aroomi ja maitsevarjundi. Ühes kohvimargis on esindatud tavaliselt 5...7, vahel isegi 10...12 toorkohvi sorti, kusjuures segud on firmasaladused. Röstitud kohviubadel on kaks jahvatusastet. Peenema jahvatusastmega kohv sobib väikese mahuga (alla 2 liitri) kohvimasinatesse, jämedama jahvatusega aga kannukohvi valmistamiseks ning suure mahuga kohvimasinatesse.
Kofeiin teebki kohvist armastatud joogi
Kohvist on identifitseeritud üle tuhande ühendi, rohkem kui sajal neist on bioaktiivne toime. Kofeiin ongi põhiline alkaloid kohvis, mis maitsmismeelele annab kibeda ja mõru maitse. Kofeiini omastamine organismis on kiire: 45 minuti möödudes pärast kohvitassi tühjendamist on lõviosa (99% kofeiinist imendunud). Kofeiinimolekul on piisavalt rasvlahustuv pugemaks läbi rakumembraanide ja tungimaks ka aju närvirakkudesse. Näiteks vere ja aju vahel ühtlustub kofeiini kontsentratsioon umbes poole tunniga. Mis kiirelt tuleb, see ruttu kaob. Mõne tunniga laguneb ligikaudu pool organismi viidud kofeiinist ja sõltlane vajab juba uut annust.
Kõnealuse alkaloidi füsioloogilist toimet tajume märgatavalt nii elundite kui ka elundkondade tasandil. Juba 20-40 minuti jooksul pärast joomist ilmneb kofeiini ergutav toime ajutegevusele. Kofeiin tugevdab ja kiirendab südame kokkutõmbeid, tõstab vererõhku, mõjutab hingamist, stimuleerib üldist ainevahetust. Kofeiini manustamisel kiireneb neerude tegevus ja suureneb higieritus. Siit ka selgitus kohvi vett eemaldavale ehk diureetilisele mõjule organismis. Järelikult veekaotuse korral pole kohv janukustutuseks sobiv jook! Kofeiin laiendab veresooni ja parandab organismi verevarustust .
Erilist tähelepanu tasub pöörata kofeiini mõjule meie närvisüsteemile. Kaldutakse ju tihti selle ühendi piiritule ülistamisele. On teada, et kofeiin ergutab tähelepanu, vähendab reaktsiooniaega, aitab keskenduda ja unisust ületada, tõstab töö aktiivsust, stimuleerib loomingulisust ning mobiliseerib intellektuaalseid reserve. Ettevaatlikud peavad kofeiinirikka kohvi liigtarbimisega olema aga närvisüsteemi häiretega inimesed, sest neil võib oodatud kasu asemel ilmneda täiesti vastupidine efekt. Suurtest kofeiiniannustest tuleks hoiduda nii kurnatuse kui ka sügava stressiseisundi korral.
Nii nagu teistegi alkaloidide tarbimisel, nii kujuneb ka kofeiinist sõltuvus!
Arvatakse, et rohkem kui pooltel igapäevaselt kohvi joovatel inimestel on teatud kofeiinisõltuvus. Sõltuvuse aste on otseses seoses päevas tarbitud kohvi hulgaga . Tinglikult võiks kofeiinisõltlased jaotada kolme rühma. Esiteks, kuni neli tassi kohvi päevas mõjub üldjuhul toniseerivalt, virgutavalt, kuid osadel sellistel tarbijatel on nõrk sõltuvus. Teise rühma moodustavad inimesed, kes tarbivad kuus kuni kaheksa tassi kohvi päevas. Selline kogus põhjustab tugevama sõltuvusreaktsiooni ja mõjutab isegi psüühikat, tavaliselt küll võimendades olemasolevaid häireid. Need inimesed, kes joovad üle kümne kohvitassi päevas riskivad sellega, et liigne kofeiin võib osal neist põhjustada otseseid kesknärvisüsteemi talitluse häireid. Näiteks ebastabiilsust, ülierutuvust jms. Järeldus eelöeldust on ühene - kofeiin kohvis ei ole kahjulik ega ohtlik, kui mõõtu teatakse ja selle tarbimisega ülemäära ei liialdata.
Kofeiin on tugev seedekulgla, eriti just mao ärriti. On inimesi, kellel kofeiin kutsub esile kõrvetisi ja valusid seedekulglas . Vastunäidustatud on kohv ja kofeiin seedekulgla haavandtõve korral. Samas soodustab kofeiin maos soolhappe sünteesi ja sellega seoses ka seedimist. See on ka põhjus, miks mitmekäiguliste einete lõpuks serveeritakse kohvi. Kofeiini tarbimisest peaksid eriti õhtutundidel hoiduma ka need inimesed, kellel on uinumisraskusi. Samuti on liigne kofeiin vastunäidustatud südametegevuse häirete korral. Ka ülierutuvatel inimestel tasub kofeiini sisaldavate toodete tarbimisest loobuda.
Kohvi populaarsus põhjustab nii poolt- kui vastuhääli
Kohvi pooldajate kiidusõnad on järgmised: jook suurendab paljudel inimestel tähelepanu- ja töövõimet, peletab väsimust ja parandab vaimse töö edukust, varustab organismi kaaliumiga. Kohvi vastased rõhutavad kohvi liigtarbimisel kujunevaid unehäireid, võimalikku südamerütmi muutust, musta kohvi kui kaltsiumiröövli halba kuulsust ning nõrgema närvisüsteemiga inimestel ka tasakaalutuse ja ärevuse taseme tõusu. Lõppude lõpuks on kohvi joomine vabatahtlik ja iga inimene saab sellest vajadusel kas keelduda või vähendada tarbitava kohvi hulka.
http://www.avenyy.ee/main.php?pg=archive_article&ArticId=126&CatId=13