Section osakond. Industry tööstus. Assistant Manager abijuhataja.. I am rütmiüksus. Häälikupikkus ja välde on erinevad nähtused. Välde an engineer. I work for an insurance company. Do you work in the sales department? I am the Assistant Sales Manager. I work in an office in the centre of town.. My office is on the iseloomustab ainult rõhulisi silpe. Eesti keele välte uurimises on veel first floor. We are in the car industry. We are working on a new product. Is business going lahendamata probleeme. Lühikesed rõhulised silbid on alati esimeses well? Where are your company's main offices? Our engineers offices are five km west of vältes. Teine välde esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. Kolmas the city. They are in Inchon. It is about 300 km from Pusan. I would like to welcome you to
Välted Eesti keeles on kolm väldet I, II ja III välde. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Kõige lihtsam on määrata kahesilbilisi sõnu. Kui kahesilbilise sõna esimeses silbis on ainult lühike vokaal ja silbi lõpus konsonant puudub, siis on sõna I vältes. Esimese välte sõnad on näiteks ema, kala, madu, kodus. Kui sõna esimeses silbis on pikk vokaal või lõpeb silp konsonandiga, siis võib see olla kas II või III vältes. II ja III välte erinevus tuleneb sellest kuidas sõna hääldatakse. Uuringud on näidanud, et hääldus ei ole piisav teise ja kolmanda välte eristamiseks, tuleb kuulata ka põhitooni liikumist. Teist väldet hääldatakse kerge rõhuga, kolmandat väldet aga raske rõhuga. Ühesilbiline sõna on eesti keeles alati kolmandas vältes.
kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades) teade heade (te) toote toote (hind) kommi (maitse) kommi (süües) Kirjakeele normi järgi on III vältes: `suhkur `jäine `põhjus `tee`mantide `Tal`linn `köömen `luine `raskus `kont`sertide
märge: märke: märget mülgas: mülka: mülgast väide: väite: väidet tootma: toodan: toota kaikuma: kaigun: kaikuda luup: luubi: luupi teke: tekke: teket sepp: sepa: seppa horvaat: horvaadi: horvaati Vältevaheldus sõnade tugev aste on III vältes, nõrk aste II vältes. Vältevahelduse aluseks on II ja III välde, mitte I ja II välte vaheldumine. aadlik: aadliku: aadlikku filoloog: filoloogi: filoloogi lapselik: lapseliku: lapselikku laul: laulu: laulu kool: kooli: kooli Astmevaheldusmall Astmevaheldusmalliks nimetatakse tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi. A ja B tüvi käänd ja pöördsõnadel 1. Sõnastikuvorm: nimetav kääne; mategevusnimi. 2. Atüvi: omastav kääne; oleviku tüvi, mina teen. 3
Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2
segmentaalfoneetikale. · eesti keeles omapärane kvantiteedisüsteem, mis pakub üldkeeleteaduse seisukohalt laiemat huvi. · Nagu teisteski läänemeresoome keeltes, saab eesti keeles leksikaalseid ja grammatilisi erinevusi väljendada ka ainuüksi kvantiteedi abil, muutmata sõna häälikulist koosseisu Välted · Paljusid eesti foneetikuid (nt Eek 1980, Krull 2001, Teras 2002) on huvitanud küsimus, kas I (lühikese) välte piir on oma loomult samasugune kui II (pika) ja III (ülipika) välte vaheline piir. · Praegu tundub, et see ei ole nii: kui esmavälteliste sõnade kontrastiivsus teise- ja kolmandavälteliste sõnadega tugineb akustiliselt vaid kestuserinevustele ning nende tajule kuulaja poolt, siis II ja III välte sõnade eristamisel mängivad lisaks kestuserinevustele rolli ka muud tunnused (nt põhitoonikontuuri kuju, vokaali kvaliteet, energia jaotumise iseloom hääliku spektris).
Välde Pikka häälikut saab erinevalt hääldada (klusiilil ka erinev kirjapilt) ostsin sukad, nõelus sukka lill kalla, kalla klaasi. Kolme erinevat häälduspikkust nimetataksegi välteks. Üksikhääliku puhul on võimalik vaadelda kolme pikkust, häälikuühendis mitte laisa laiska ??? NB! Seega on hääliku pikkus kogu sõna iseloomustav prosoodiline nähtus. Välde I välde 1. silp lahtine lühikese vokaaliga, IIIII välte erinevus tuleb kogu sõna hääldusest 1. silp lahtine pika täishäälikuga koo/li, 1. silp kinnine kal/la. Hääldamise kestussuhe Põhitoon = hääle kõrgus II v põhitooni liikumine sama kõrgusega, III v 1. silp järsu tõusuga, lõpp langeb, 2. silp algab sealt madalalt, kuhu 1. silp langes. Võrreldavad: madalaharjalised lained (II v), laulan kõrge + madal laine (III v), laulis Välte määramine
VÄLDE Esineb ainult rõhulises rilbis. 1. välde esined lühikestes rõhulistes silpides. NT: Sina, nina, tragi, kala, tumeroheline 2. ja 3. välde esinevad pikkades rõhulistes silpides. NT: kallas ja kallas. ÜHESILBILISED SÕNAD ON ALATI 3. VÄLTE. Vormiõpetus. Maja+ de+ ni eba+maja+nd+us+lik aglutinatsioon-vormi moodustud, kus süna tüvele lisatakse tunnuseid, liiteid ja lõppe. Süsi söe süt+t asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted.
2. Ühesilbiline kõnetakt on alati III välde Saar III välde 3. Kahe-ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb vaadata esimese silbi pikkust e-la-ma I välde a) Kui esimene silp on lühike, siis on sõna esimeses vältes. Ta-ru, ke-na, tu-le-ma I välde b) Kui esimene silp on pikk, tuleb vaadelda kõnetakti teiste silpide pikkussuhteid. Soo-la-ne II välde Ka-pi II välde Kap-pi III välde 4. Sõna välte määrame viimasest kõnetaktist. /ra-hu/-/lik-kus/ III välde Kate ka-te II välde Ümarik /ü-ma-rik/ I välde Ülbe /ül-be/ II välde Kahjusid /kah-ju-sid/ II välde Tööleht harjutamiseks 1. KORDA MÕISTEID: · Rõhk- · Kõnetakt- · Palatalisatsioon- · Silp, selle ehitus- 2. KORDA VÄLTE MÄÄRAMISE PÕHIMÕTTEID 3. HARJUTAMINE · Leia rõhulised ja rõhuta silbid ja eralda kõnetaktid
Ülesanded sõnaraamatuga (ÕS) 1. Anna võõrsõnadele konsensus ja munitsipaal(omand) eestipärane vaste või pikem tähendusselgitus. Konsensus ehk üksmeel. Grupi inimeste arvamuse ühisosa või ühine arvamus. Munitsipaal(omand)- omavalitsusele kuuluv vara. 2. Mitmendas vältes on sõnad kodu, ammune, õitseb, põld, kangelane? Kodu- I välde Ammune-II välde Õitseb-II ja III välte vaba vaheldumine (reegel: pöördsõna olevikus) Põld-II välde Kangelane II või III välte vaba vaheldumine (reegel: kolme-ja enamasilbilistes sõnades, mille muutumist välde ei mõjuta) 3. Kuidas tähistatakse Õsis sõna soovitatust või mittesoovitatavust? 1) Sõnad ja väljendid, mida ei peaks kasutama on looksulgudes ja väiksemas kirjas N.{ koheselt} kohe 2) Kehvema keelendi juurest juhatab parema juurde sõna parem N. vastustama <
Astmevahelduse alaliigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. 3. Mis on A-tüvi ja B-tüvi? A-tüvi on käändsõnal ainsuse omastav (kelle?, mille?) ja pöördsõnal oleviku ainsuse 1 pööre (mida teen?). B-tüvi on käändsõnal ainsuse osastav (keda?, mida?) ja pöördsõnal da-tegevusnimi (mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall? Tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi nimetatakse astmevaheldusmalliks. 5. Kuidas nimetatakse välte ebareeglipärast vaheldust? 6. Mis on vältevaheldus? Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõnade tugev aste on 3 vältes ja nõrk aste 2 vältes. Ainsuse omastav Mitmuse osastav u e i e e i u - Kass kõrtsis ei käi. A i - Eks ämm söö kodus sütt. e
Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen 7 Vältevaheldus Käändsõnad laulu: l'aulu mõ'tte: mõtet Pöördsõnad sei'sta: seisan leinata: l'einan 8 Välte ebavaheldus Käändsõnad tuli: tule: tuld pesa: pesa: pesa: pessa Pöördsõnad tulla: tulen olla: olen 9 Kujuvaheldus Käändsõnad soolase: soolast tuule: tuult Pöördsõnad õmmelda: õmblen seista: seisan 10 Vokaalivaheldus Nimisõnad pesa: pesi põlve: põlvi Omadussõnad suurem: suurim nõrgem: nõrgim 11 Muutumatu tüvega sõnad Käändsõnad kala: kala
viimane silp pole pearõhuline- k,p,t (taburet) viimane on pearõhuline- kk,pp,tt (omlett) h sõna alguses sõltub traditsioonist sõna sees: i silbi lõpus, j silbi alguses (maias, majas) ü ja i järel ei kirj. j-i - ei kehti tegijanim., liits. häälikuühendi õigekiri iga häälik ühe tähega (metalne) ei kehti kui 1) liitsõna (plekkpurk) 2) liide algab sama kaash., millega lõpeb sõnatüvi (keskkond) 3) -gi, -ki ees (kasski) 4) l,m,n,r järel 3. välte korral s 2 tähega, kui ei järgne kaash.(valss)
Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene pööre Erandid: astmevaheldust ei ole ühesilbiliste tüvedega sõnade puhul. AV esineb vaid
3) silbi liik (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkus 5) kõne kiirus: aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas. 46. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised 3 faktorit: 1) 2 silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on vokaali esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul, siis langeb järsult. 3) intensiivsuskulg III välde erineb II-st pingsuse poolest. 47. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)
lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 4 Eesti keele Grammatika Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keelel grammatiline sugu. Eesti tähestik : Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss,
viisi-tükiviisi) - Reegeleid, mille järgi me suulise kõne üles kirjutame, nim õigekirjaks ehk ortograafiaks. Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II
tugevad, et neid arvestatakse nii eelneva silbi lõpus kui ka uue silbi alguses. RÕHK on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti os'idel on rõhk enamasti esimesel silbil, mida nim. pearõhuliseks silbiks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 12 rõhutut silpi. Ühe, kahe ja kolme silbilistel sõnadel on 1 rõhk ning 4 ja enamasilbilistel sõnadel on 2 või 3 rõhku. VÄLDE väljendab rõhulise silbi pikkust. Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. Lühike silp-I VÄLDE, pikk silp II(tavaline rõhk) JA III VÄLDE(ekstra rõhk). Kõik ühesilbilised sõnad on alati III vältes. Välde tuleb alati määrata ka kond jalik liites ning sõna mõlemas osas.
Kreutzwald. Kreutzwald arendas teadlikult eesti keele sõnavara. Samas ka loos ta palju liiteid juurde. Eesti keele teadusliku uurimise algus Esimene professionaalne keeleteadlane, kes uuris eesti keelt ja tema grammatikat teaduslikult, oli Fredinand Johann Wiedemann. Mihkel Veske oli esimene eestlasest keeleteadlane ja eesti keele süvauurija. Veske uurimus ,,Eesti keele healte õpetus" (1879) tõstatab teaduslikult kirjaviisi probleemi ning arutleb III välte kirjas edasiandmise võimaluste üle. K.A. Hermann eesti keele rikastajana Keeleküsimustega tegeles 19.sajandi lõpukümnendeil ka Karl August Hermann. Hermanni kasutatud keeleterminitest on paljud tänapäevani säilinud. (Näiteks ees ja tagasõna, sidesõna, jne) Hermann oli oma aja üks kõige viljakamaid sõnavara rikastajaid. Tänapäeval eesti keeles on kasutusel umbes 140 Hermanni loodud sõna. (Näiteks lehtla, teadus, suudlus)
nasaali ees) 3) kestus oleneb silbist (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4) sõna pikkusest 5) aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas kõnes. 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: 1) kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses 2) põhitooni liikumine: I välte puhul on täsihääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult. 3) intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt. 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt
ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3
Kahesilbiline kõnetakt I pesa, kana, idu, rida, asi, isa II tubli, kaunis, tütar, lammas III jalga, aasta, välja, oota, öine Kolmesilbiline kõnetakt I õline, ägestuv, eriti, arutu II raamatud, kaunitar, soolane III laitmatu, vaatleja, koltunud Välte määramisel on kolm etappi: 1) Kõigepealt määratakse kõnetakti silpide arv. 2) Kahe- ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb kõigepealt vaadata esimese silbi pikkust. Kui esimene silp on lühike, siis on tegu esmavältelise sõnaga. Kui ei, siis tuleb edasi uurida. (Lühike silp on see, mis lõppeb lühikese vokaaliga) 3) Kui esimene silp on pikk, siis tuleb vaadelda kõnetakti kõigi silpide omavahelisi pikkussuhteid
sõnale. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk, kuid on ka erandeid. Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele. Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest. Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks. Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks - häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Eesti keeles eristatakse murderühmade sees traditsiooniliselt kaheksat
osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt kulla + sepp > kullas/sepp, lugeja > lugejas/kond; tüvevokaali teisenemine, nt i > a: jonn : jonni > jonna/kas, u > a: rippu/ma : ripu/n > ripa/ts, i > u: laadi/ma > laadu/ng, e > a: kerge > kerga/ts, a > i: tõmma/ta > tõmmi/ts; alustüve välte nõrgenemine, nt pehme > pehme/ne/ma, vanker > vanger/da/ma. Tuletiste välte nõrgenemise kohta vt ka O 10. 12. Liitnimisõnad: nimetavaline ja omastavaline liitumine. Täiendsõna nimetava või omastava käände (nimetavalise või omastavalise liitumise) valik oleneb vormilistest ja sisulistest teguritest. 1. Nimetavas käändes on: a. sõnad, mis märgivad olendi või eseme ehituslikult või
LV pöördsõnades 1. võrdleme A- ja B- tüve 1. prae'n (nõrk aste) praadi'da (tugev aste) 2. lõhu'n (nõrk aste) lõhku'da (tugev aste) 3. lenda'n (tugev aste) lenna'ta (nõrk aste) Nõrgeneva tüvega sõnadel on A- tüvi alati nõrgas astmes. Tugevneva tüvega sõnadel on A- tüvi alati tugevas astmes. Nimetatud seaduspärasus on ASTMEVAHELDUSMALL Vältevaheldus (VV) on seotud 2. ja 3. välte vaheldumisega käänd- ning pöördsõna tüvedes. NB! ÄRA AJA SEGI PEARÕHULISE SILBI VÄLTEGA! 2. vältes olev sõna on nõrgas astmes 3. vältes olev sõna on tugevas astmes VV käändsõnades 1. võrdleme A- ja B- tüve, jälgides kirjapilti 1. vaaba (2.v,nõrk aste) vaapa (3.v, tugev aste) 2. hakka'n (3.v, tugev aste) haka'ta (2.v, nõrk aste) 1. võrdleme A- ja B- tüve, jälgides hääldust 1. parmu (kelle?) (2.v, nõrk aste) parmu (keda?) (3
silp on lühike; kui 1. silp on pikk, on 2. silbi vokaal lühike jms 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit: kahe silbi kestussuhted järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses Q1: lühike poolpikk (silpide suhe 0,7) Q2: pikk lühike (silpide suhe 1,5-1,7) Q3: ülipikk vaeglühike (silpide suhe 2-2,5) põhitooni liikumine: I välte puhul on täishääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul II välte puhul on tõus 2/3 ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt
Pearõhk on tavaliselt 1. silbil, kaasrõhk 3., 5. jne silbil, paarisarvulised silbid on reeglina rõhutud. Kõnetaktipiir on enamasti rõhulise silbi ees. Omaette kõnetaktiks saab olla vaid kolmandavälteline silp, mis on tingimata rõhuline. Eesti keeles on 2-taktiline (-jalaline) traditsioon. Rõhk on mõne silbi (sõnarõhk) või sõna (lauserõhk) intensiivsem hääldus. Rõhu ülesanded: 1) kõne liigendamine sõnadeks ja kõnetaktideks 2) pikkades silpides II ja III välte võimaldamine. Pearõhk sõnaalgulises silbis. Järgsilbid kaasrõhulised (nende ees kerge teha pausi) või rõhuta (pausi tegemine nende ees ebaloomulik). Lauserõhk on vajalik: 1) võimendus e. emfaas 2) uus ja vana teave e. reema (suurema rõhuga) ja teema 3) moodustajastruktuur (erinev tähendus sõltuvalt sellest, milline liitsõna osa rõhutatud on: tunnitöötasu). Eesti keele silbitamisreeglid:
(rõhtjoon tähe kohal, vrd klassikaline ladina). Põhimõtteliselt on oluline eristada häälikukvantiteeti (vokaal on fonoloogiliselt pikk või lühike, konsonant võib esineda geminaadina ehk topelt) ja silbikvantiteeti. Nt ladina või araabia keele rõhureeglid rajanevad nimelt silbi, mitte ainult hääliku pikkusel). Eesti välted on kvantiteedifonoloogia ilmekas näide. Siin sünnib just silbivälte kahesugustest võimalustest esimene fonoloogiline eristus nimelt I ja II-III välte vahel (vrd lühi- ja pikksilpe; kaldsulgudest näeme, et lähedaste Q2- ja Q3-sõnade segmentkoostis kattub): Q1: sada /sata/ Q2, Q3: saada (kiri) /sa:ta/, (tahan) saada /sa:ta/ kada /kata/ kata /kat-ta/, katta /kat-ta/, karda /kar-ta/, karda /kar-ta/ hara /hara/ harta /hart-ta/, karta/kart-ta/ kare /kare/ (nende) kaarte /ka:rt-te/,(neid) kaarte /ka:rt-te/
Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud. VV – tugevas astmes III välte vorm, nõrgas astmes II välte vorm. AV-liku sõna iga konkreetse vormi
kohaneb ka keele süsteem omakorda laenudega, ning pole välistatud muutused keele 3 P. Ariste, Keelekontaktid. Eesti keele kontakte teiste keeltega. Tallinn: Valgus, 1981, lk 106, 142 5 grammatikasüsteemis. (Pedaja 2006: 29) 3.1 Laenude häälik- ja kirjakuju muganemine Võõrlaen kohandadakse kõigepealt vastavaks eesti keele häälikustruktuurile, sel ajal asendatakse võõrapärased häälikud omadega, sõnad saavad ka rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Kati Pedaja toob oma artiklis (2006, Liiv 2001: 424-426 järgi) 4 välja laenude häälikulisel kohanemise neli varianti: • tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, happening) • ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster) • häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik ) • lühendid (AIDS ~ aids, VIP ~ vipp)
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline.
· Eesti loodus (riigi osa) · üle-eestiline (line-liiteline tuletis) · Eesti film (toodetud Eestis) · eesti film (eesti filmikunst) · Vene võim · vene rahvalaul Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus Välde ·Välde väljendab rõhulise silbi pikkust. ·Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. ·Väldete jagunemine: -I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, lagunema. -II välde sõna (häälik või häälikuühend) on pikk ehk iga häälik esineb kahekordselt, v.a k, p, t, või on häälikuühend rõhulistes silpides: silla, linna, sammu, kapi, Kati, plika, sauna, kirgas,
jootma (vv)a, vahuta (av_), joon (vv)a, naerma (vv)a, õnnal (lv) ü, vaevlema (vv), jõgi (lv) a, protestima (vv)a, vormima (vv)a, leelis (av_), ehmuma(av_), rulluma (av_), vallatsema(av_), salenema (av_), võrsutama (av_), vagu (lv) a, sirama (av_), tögama (av_), vöö (av_), vormistik (vv) a, tatar (vv) ü, arhiiv (vv) a, oode (vv) ü, kägu (lv) a, mesi (lv)a, taplus (Av_) 70 Lapselik vv, aadlik vv, perekondlik vv, inimlik vv, kaeblik vv, naiselik vv, usklik vv, sisalik vv, Välte ebavaheldus Välte ebavaheldus on sõnavälte reeglipäratu vaheldumine sõna erinevates vormides. 1. teatud esmavälteliselt nimisõnadel nagu tuli, meri, uni jt, III-välteline osastava ja lühikese sisseütleva vormi. Ka mõnel kujuvaheldusega esmavälteliselt verbil (pesema, tulema) on III-vältelisi vorme: I välde III välde Tuli tuld Pesema pestakse
1) Eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. Veske häälikutest ja kirjutusviisist. Uue kirjaviisi võit oli kindel, kuid häälikupikkuste märkimises ja vältevahelduse tundmises veel problemaatilist. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas: metsa : mettsa, kella : kellla, väljas : vällja Veske vältevahelduse tekkest. 2. silbi vokaali lühenemine 1. Silbi pikenemine: linnahan > linnaan > li`nna. Tänapäeva keele astmevahelduse tugev/nõrk aste sõltub silbi algsest lahtisusest / kinnisusest: linnahan > li`nna, linnan > linna Eesti kirjameeste selts. Asutati Tartus 1872. Eesmärk eesti hariduse, teaduse, keele edendamine, rahvapärimuse talletamine ja uurimine
murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre Värvikas saarte murre on põhjust andnud paljude naljandite tekkeks. Kui saare taat oma koduväraval nägi laulatusele sõitvat pruutpaari, kus pruudi välimus jättis soovida, lausus ta mõtlikult: Möuke riister küll söukse ruudile rooni piha paneb! `missugune preester küll
sõnaalgulise afrikaadi ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine (tsiga ´siga´, tsilkma ´tilkuma´ tsedze ´isaõde´ sirguke ´linnuke´). 2. s- põhja-eesti t asemel sõnades (saivas ´teivas´ sib ´tiib´). 3. sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ploom´ pleijats ´pliiats´). 4. teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7
käänded kõigis soome-ugri keeltes 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutamise viis": esimene eesti foneetikaõpik, esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus, esimene sõnatüvest lähtuv grammatika. Häälikuvälte mõiste. Erinevalt teistest keeltest ei ole eesti keeles kahte (lühike ja pikk), vaid kolm pikkusastet ehk väldet (lühike, pikk ja ülipikk). G, b, d pole muud kui k, p , t esimese välte märgid. Eestis on üks k-häälik, millel on kolm pikkus, aga kaks tähte, nt tigu : tiku : tikku 7. Jakob Hurt. 1864 ,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi": esimene laiadele rahvahulkadele mõeldud eestikeelne ortograafiakäsiraamat uue kirjaviisi õppimiseks. 1871 Eesti Postimehe lisalehe toimetaja, avaldas ettepanekuid, EkmS toetus 1878 Kirjameeste seltsi ettekandes ettepanekud, mis kehtivad tänapäevalgi: ühendverbide lahkukirjutamine
3. LAEN- JA TSITAATSÕNADE KOHANEMINE JA ÕIGEKIRI See peatükk tutvustab kõigepealt laenude häälik- ja kirjakuju muganemist, teine osa kirjeldab tsitaatsõnade õigekirja ja mugandamist ning kolmas osa käsitleb sõnade tähenduse muutumist. 3.1 Laenude häälik- ja kirjakuju muganemine Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti keele häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua neli alaliiki: · tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, happening); · ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster) · häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser) · lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidzei, VIP ~ vipp, UFO ~ ufo).
Kui nimekiri on Konversioon on väga levinud sõnamoodustusviis mõnes Lääne-Euroopa valmis, püüdke neid sõnu rühmitada eri tunnuste järgi; näiteks selle järgi, kui suur keeles; näiteks saksa keeles saab peaaegu igast tegusõnast moodusta- osa alussõnast puudub, kas lühendamise käigus on sõnatüvi muutunud, või näi- da nimisõna (trinken ‘jooma’ → Trinken ‘joomine’, schlafen ‘magama’ → teks lühendsõnade välte järgi. Võrrelge gruppide avastusi ja püüdke kogu klassiga Schlafen ‘magamine’). formuleerida slängi-lühendsõnade moodustusreeglid. 174 175
dokumenteerimine. Väljapoole suunatud arvestuse põhikomponendid · finantsraamatupidamine kajastab kõiki ettevõtte majanduslikult tähtsaid tegevusi · aastaaruanne · bilanss kontsentreerub ajahetkele, kajastab ettevõtte varasid ja kapitali kindla kuupäev aseisuga · kasumiaruanne kontsentreerub ajavahemikule, kajastab seaduse järgselt ettevõtte sissetulekuid ja väljaminekuid majandusaasta (või mõne muu perioodi) välte; annab ülevaate ettevõtte tulude allikast · lisad täiendavad andmed näiteks varade hindamise või muude raamatupidamismeetodite kohta · tegevusaruanne aastaaruande juurde kuuluv aruanne, mis sisaldab tegevuse ülevaadet ning tulevikuväljavaateid ja võimalusi. 11 Ettevõtte sisese arvestuse ülesanded · informatsiooni ettevalmistamine otsuste ettevalmistamiseks ja tegemiseks
tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppää (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). *paatti : *paattin : * paattia (paat (III v) = paadi (II v) : paati (III v)). Algselt puudutas see geminaatklusiilidega silpe, hiljem allusid sellele ka teised silbitüübid. 19 Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev:
• uuseesti keel (1700−...) Eesti keele olulisemad häälikumuutused Muutus enne: - 1000 AD 1. õ tekkimine: võlga, võõras, põlve, sõna 2. vokaali lühenemine h ees: (mees :) mehe, pähe, maha - 1300 AD 3. palatalisatsioon i ja j ees: palgi (vrd palga) - 1500 AD 4. lõpukadu: võlg, põlv, põlev, võlaks, põlves, (aga võlale, põlvele) 5. sisekadu: võlglane, tütred - 1600 AD 6. kolme välte vastanduse tekkimine: hõbe - õpin - õppinud - 1700 AD 7.sõnalõpuline n kaob: võla, võlglane, eile, naine (aga õpin,mõtisklen) - 1800 AD 8. vokaalharmoonia kadu; seetõttu järgsilpides: ä > a süda, südameta (h)ä > e pähe, vähe 2. s. ü > i väsin, küsin, (täis) 3. s. ü > u väsimus, küsinud, jäänud ö > u nägu, jätku, ärgu - 1900 AD 9
8) kõne tempomuutused. 47. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on läbi aegade räägitud kolmest erinevast välteteooriast: · Häälikuvälteteooria välde seotud häälikute kestusega st igal häälikul 3 väldet (Veske, Hermann, Ariste). Välte määramisel aluseks sõna sisehäälikud, mis algavad pearõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; · Silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk).
· Teoreetilised ained, murdekogumisretked · Taotles eesti keele professuuri. 1879 ,, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" · Esimene eestikeelne foneetikakäsitlus · Esimene tüvest lähtuv grammatikakäsitlus · Esimene diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. · Pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldetm diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eru pikkusega g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas · Käänete seas akusatiiv, instruktiiv, ni-na-ta-ga käänded. · Uurimisteemasid: eesti rannikumure, soome-ugri keelte ühine sõnavara, laenusuhted balti ja slaavi keeltega, häälikuseaduse olulisus diakroonia uurimisel, soome-ugri päritolu kohanimed ja sõnad Põhja-Venemaal, mari ja mordva keel, 1885 uurimisretk Ungarisse, 1886 Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks. 7. Jakob Hurt (1839-1907)
· Kaunsite e kaunite, kallistesse e kallitesse, kaunistes e kaunites, kallistel e kallitel · Mitm part i-tunnuseline ja de-lõpuline, vokaaltüveline (aplaid, hülgeid, kapsaid, räästaid, sõtkaid) · I-mitmus on üldiselt kasutusel (elteis, haprais, helbeist, kupjaist, künkaile, lõukail, põõsailt, riukaiks) · Kohus: kohtu: kohut: kohtusse: kohtute: kohtuid: kohtutesse e kohtuisse · Sõnas põrsas võib välte kandja olla r või s · Hambu, hambus, hambust · Rõivas: rõivisse, rõivis, rõivist, rõivile, rõivil PÕHITÜÜP HOOLAS · Hoolsa, hoolsat e hoolast, hoolsasse, hoolsate, hoolsaid, hoolsatesse e hoolsaisse · Ains nom lõpus on s, gen lõpul sa, ühel juhul se (nom teise silbi vokaal langeb välja, lisandub tüvevokaal, s ei kao kunagi nagu hammas-tüübis)
Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades) teade heade (te) toote toote (hind) kommi (maitse) kommi (süües) Kirjakeele normi järgi on III vältes: `suhkur`jäine `põhjus `tee`mantide `Tal`linn `köömen`luine `raskus
Väitekiri: 1) käänamine läänemeresoome keeltes, 2) n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes. 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" Esimene: 1) eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas. Akusatiivi ja instruktiivi kääne, opatiivi kõneviis. Vältevahelduse teke: 2. silbi vokaali lühenemine 1. silbi pikenemine. 8. Jakob Hurt. 1888 ,,Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele" 1886 ,,Die estnischen Nomina auf ne-purum" - Doktoriväitekiri Helsingi ülikoolis. ne-liiteliste adjektiivide ja substantiivide areng, tähendusrühmad, tuletamine. Suur materjal, ka murretest ja rahvalauludest. Võrdlus soome keelega.
sellise püsiva pinge juures, mille lühiajaline mõju põhjustab vaid elastset deformeerumist. Roome tekkimiseks vajalik temperatuur on süsinikterasel 300°C, betoonidel ja plastidel toatemperatuur. Roomel on 2 aspekti. Kõigepealt võib roome põhjustada detaili mõõtmete lubamatut muutumist. Nt võivad gaasiturbiini rootori labad sellisel määral pikeneda, et satuvad kontakti töökambri seintega. Vajalik roomepiir – suurim pinge, mille rakendamisel roomemoone teatava aja välte ei ületa etteantud suurust. Määratakse eksperimentaalselt roomekiiruse registreerimise teel. Teiseks aspektiks materjali purunemise võimalus mingi pinge juures, mis lühiajalisel mõjumisel ohtu ei kujuta. Seda nähtust iseloomustab kestustugevuse kõver, mis näitab tugevuspiiri muutumist ajas mingi kindla temperatuuri juures. Materjali karakteristik kestustugevuse piir – pinge, mille juures materjal mingil temperatuuril ei purune enne etteantud tähtaega
Investeeringud). Mida suurem koguvarade käibekordaja, seda efektiivsemalt ettevõte tegutseb (st olemasolevad varud on hästi kasutatud). Käibekordajate puhul kasutatakse tihti sellist tõlgendust: Vara käibekordaja näitab koguvara tootlust ehk müügitulu vara 1. euro kohta. Teisiti kui palju suudab ettevõte mingi vara (näiteks koguvara) euro kohta genereerida müügitulusid. Käibevälted: Välte hindamiseks võetakse päevade arv aastas (n 365) ja jagatakse mingi vara (näiteks varud, debitoorne võlgnevus) käibekordajaga. Välde näitab kui palju aega päevades võtab keskmiselt aega vara (või mõne kohustuse nagu kreditoorne võlg) ringlus. Kui välde pikeneb, võib see näidata, et varade müümisel on probleeme (red flag). Varude käibevälde 360 Varude käibevälde (ehk kuluvälde) =
annaabi.ee 
