Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
korporativismi mõttes — temast ei saa. C. R. Jakobsoni poolt eestlasele — see oli
ju nimelt eesti põllumehele! — temperamentselt lipukirjaks tõstetud deviis — „i s
e“ on mees! — on eestlasele loomukohane. Ise mõtleb, ise teeb, ise võitleb, ise
eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kommuun, ei Darre
sundkülakond ega Mussolini korporatsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege-
vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte
individualistlikule skeptilisele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja austada
võimsat inimest, suurmeest, kuid ei kannata temas jumalust või orjakubjast, vaid
tahab näha temas tublit eestöötegijat. Eestlase hingelaadile —
maaomavalitsuslike kogemuste järgi — vastab ainult demokraatia, tõeline demo-
kraatia, mis saab meil olla kindel vaid agraardemokraatiana. Kuid ees on selle