Ateismist Eestis
tegelesid teadlased - filosoofid, ajaloolased, sotsioloogid ning mis jäi vähemalt
Eestis võrdlemisi kitsa ringkonna piiridesse (Eesti ateismiklassiku Kuulo
Vimmsaare hinnangul tegeles Eestis teadusliku ateismiga paarikümne inimese
ringis).
Ateismist kui iseseisvast filosoofilisest teadusest võib rääkida alates 1959.
aastast, mil alanud ateismikampaania vajas oma tugevamat alust seisukohtade
põhjendamiseks. Teadusliku ateismi peamine praktiline väljund oli
vulgaarateismis, mida rahvani viidi loengute jms abil. Ka vastavad spetsialistid,
keda koolitasid teadusliku ateismiga tegelejad, ei küündinud esimese tasemeni,
sest hariduse suund oli populaarteaduslik, ette nähtud laiade inimgruppide
veenmiseks ja valgustamiseks, mistõttu argumentatsiooni tase arusaadavalt
kannatas. Jääb mulje, et enamike lektorite versioonis oli tegu tüüpiliste
loodusteaduslike “tõestuste” ja “ümberlükkamistega” pikitud religiooni- ja
kirikuvastasusega.
annaabi.ee 
