laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada. Teised kaseliigid Eestis Vaevakask( Betula nana) Kask on väikese ja hädise välimusega rabataim. Asustab kõik niiskemad kasvukohad, kasvab madalsoos, siirdesoos, rabas, rabastuvatel niitudel ja metsades. Õied on koondunud vorstikujuliseks urbadeks nagu teistelgi kaskedel. Samuti on eraldi isas ja emasurvad. Vaevakasel on kõik urvad püstised. Tal on kaunid tillukesed ümmargused lehed, mille järgi on hea seda liiki määrata. Lehe läbimõõt on umbes 1 cm. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask. Sookask (Betula pubescens) Kase oksad on rippuvad, tüvi peaaegu aluseni valge või õhukese musta korbaga
Toit seeditakse lühikeses sooles ning seedimiseks vajalikke seedenõresid toodab maks. Toitumine on jõevähil mitmekesine. Selle moodustavad vetikad ja väikesed loomad, nad võivad süüa ka surnud konni ja kalu. 4. Kirjelda jõevähi sigimist ja arengut. Mis on kestumine? Jõevähid sigivad sügisel, nad on lahksugulised, isas ja emasvähid erinevad välimuselt. Seemnerakud valmivad seemnesarjades. Peale väljutamist kleebitakse seemnerakud kokku vorstikujuliseks 3-4 mm pikkusteks spermatofoorideks. Emase vähiga kohtudes kinnnitab isasloom need emaslooma tagakeha alla. Munarakud valmivad munasarjades, mune muneb sügisel u. 60 tk. Kohe pärast munemist toimub kehaväline viljastamine. Kuni kevadeni kannab emasvähk mune kaasas, alles siis kui vesi on piisavalt soe kooruvad vähikesed. Paari päeva pärast alustavad nad iseseisvat elu. Kestumiseks nimetatakse seda kui jõevähk kasvab pidevalt ja talle jääb tema kitiinkoorik
annaabi.ee 
