Elulugu Betti Alverist
--------------
BETTI ALVER
(maalinud: Helle Vahersalu)
Betti Alver (kodanikunimi Elisabet Lepik) (23. XI 1906 Jõgeva - Tartu 29. XI 1989), eesti
kirjanik, Eesti NSV rahvakirjanik (1981). Õppis 1924 - 27 Tartu Ülikoolis eesti
filoloogiat. Alustas romaaniga "Tuulearmuke" (1927), sellele järgnesid jutustus
"Invaliidid" (1930) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Tõusis 1930. aastail
filosoofilise kallakuga mõtteselge ja vormikindla lüürikaga üheks kaasaja
hoomatavaimaks luuletajaks (kogu "Tolm ja tuli" 1936). 1960. a-il saavutas Alveri
mõtterikas sisendusjõuline ning kõrge vormi- ja keelekultuuriga luule eesti lüürikas
silmapaistva koha. Kesksena läbib tema luulet inimelu põhiväärtuste poetiseerimine ning
trotslik-uhke vastuhakk kõigele tühisele ja madalale. Alver on avaldanud ka
poeemikogumiku "Mõrane peegel" (1962), lüürikavalimikud "Tähetund" (1966),