kõigist on praegu liiga vähe, et päästa üht.” Riks palus kirjapaberit. Ta juhatati büroosse. Ta kirjutas seal kaks hüvastijätukirja (naisele ja kaaslastele). Riks tegi enesetapu. Taavi suundus Arno ja Liisa poole. Seal ootas teda külaline. Marta Laane kutsus ta enda korterissse. Ta püüdis meest võrgutada. Öösel tulid venelased korterit üle vaatama. Marta peitis Taavi voodi alla. Sealt põgenes mees aknast välja aknaraamile seisma. Venelased kontrollisidki esimese asjana voodialust. Taavi pääses tänu ettenägelikkusele. Seitsmes peatükk Ilme oli koju tagasi tulnud. Ta oli rase. Naaber Lepiku Anton tuli naabreid vaatama. Ta rääkis, et ta poeg Mihkel tuli koju, kuid ta on väga haige. Mihkel olevat Taavit Tallinnas näinud. Ilme ei saanud selle uudise tõttu öösel magadagi. Järgmisel hommikul asus ta Tallinna poole teele. Jaamast ta Tallinnasse sõita ei saanud, sest raudtee oli õhitud. Ta suundus poja Lembituga teele tagasi. Peagi
kõigist on praegu liiga vähe, et päästa üht." Riks palus kirjapaberit. Ta juhatati büroosse. Ta kirjutas seal kaks hüvastijätukirja (naisele ja kaaslastele). Riks tegi enesetapu. Taavi suundus Arno ja Liisa poole. Seal ootas teda külaline. Marta Laane kutsus ta enda korterissse. Ta püüdis meest võrgutada. Öösel tulid venelased korterit üla vaatama. Marta peitis Taavi voodi alla. Sealt põgenes mees aknast välja aknaraamile seisma. Venelased kontrollisidki esimese asjana voodialust. Taavi pääses tänu ettenägelikkusele. Seitsmes peatükk Ilme oli koju tagasi tulnud. Ta oli rase. Naaber Lepiku Anton tuli naabreid vaatama. Ta rääkis, et ta poeg Mihkel tuli koju, kuid ta on väga haige. Mihkel olevat Taavit Tallinnas näinud. Ilme ei saanud selle uudise tõttu öösel magadagi. Järgmisel hommikul asus ta Tallinna poole teele. Jaamast ta Tallinnasse sõita ei saanud, sest raudtee oli õhitud. Ta suundus poja Lembituga teele tagasi. Peagi
sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!» Kerge kähin tema selja taga, ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest kinni haarata ning tema põgenemist takistada
annaabi.ee 
