"Elu ja armastus" A.H.Tammsaare
sammul hooviväravast välja. Rudolf lasi lõpuks Irma tuppa, seal valitses võõras lõhn ,
Irma nuttis meeleheitlikult, Rudolf aga ajas kõike tagasi, kuid lõpuks alistus. Irma oli aga
nii meeleheitlikult temasse armunud, et leppis kõigega, mis nii ebasünnis näis. Mees
muudkui valetas ja siis tunnistas valet ja pettis ja jälle tunnistas. Irma aga muretses ja
valutas suurest armastusest aina südant. Nad sõitsid uuesti maale, Soonikul lamasid nad
igaüks omas voodeis, varemalt olid nad ühes olnud, kuid nüüd olid eraldi ja nad arutlesid
valetamise üle. Lõpuks Irma puges Rudolfile kaissu. Rudolf pani Irmale pähe mõtteid, et
nende armastus on läbi ja see tuleks ära lõpetada, kuid Irma kuidagi ei tahtnud. Viimane
suur seletamine lõppes tagajärjetult, sest naise armastus oli kangem kui mehe aru. Taheti
olla veelkord õnnelikud, kuni tuli kiri, mis kutsus mehe linna. Irma saatis mehe
annaabi.ee 
