Nõukogude avangard ja kunstirühmituste teke 1960. aastatel
jaoks pigem katsetuslikuks perioodiks. Eesti abstraktne kunst polnud koolkondlikuks
tegevuseks piisavalt mahukas ega jõuline, ta jäi pigem katsetuseks ja
enesekinnituseks.
Popkunst suutis kehtestada end just nimelt noorte loomingu kaudu, mõjutades
erinevates vormides kogu uuenevat visuaalkultuuri.
Popkunstile mõeldes tuleb pidada laiemalt kogu muutust kultuurist, tegelikult
noortekultuuri algust oma muusika, krijanduse ja visuaalkulltuuriga. Kõige olulisem
om, et loobuti otsustavalt mõtteviisist, mis pidas traditsioonilist Pariisi kooli esteetikal
põhinevat maalikultuuri eesti kunsti identiteedi kandjaks.
Kuuekümnendate lõpus hakati identiteeti otsima viisil mis põhines mitte
traditsioonil aj slele kaudu sidemeotsimisel lääne kultuuriga, vaid aktsepteerides
kaasaegset elu ja selle toimismehhanisme sellisena, nagu muutuv keskkond neid
esitas