välja andma väga täpse lainepikkusega valgust. See annab virmalistele punased ja sinised toonid. Interaktsiooni elektronide ja aatomite vahel toimub 70 kuni 300 km kõrgusel maapinnast ja nõuab väga väikest gaasitihedust.(1, 2) Nagu eespool mainitud, ajendab interaktsioon elektronide ja aatomite vahel helendama peamisi koostisaineid lämmastik ja hapnik nagu gaas valguslampide sees. Kuna aatomid annavad valgust välja ainult teatud lainepikkustel, siis ongi virmalistel looduses ainulaadsed värvid sinine, punane, roheline. (1, 2) Virmaliste tekkimine algab rahuliku heleda kaarega põhjapoolt. Kaare madalam põhjapoolne serve on teravam, ülemine udusem. Kaare ülemise otsa juures võib olla ka teine väike, udune kaar. Sellisena püsivad virmalised umbes tunnijagu.(2) Teises faasis muutub kaar heledamaks, sõlmub ja liigub kõrgemale. Kaarele tekivad sädemed, mis liiguvad mööda kaart. Poole tunni pärast kulgevad virmalised veel
Lõikav tuul kihutab üle polaarjoone, lüües hambad põhjavalgust imetlema kogunenud inimeste ninadesse ja kõrvadesse. Talvisel imedemaal on kõik vaikne ja rahulik. C.A. Hendren Maakera inimestest elab umbes 2% piirkondades, kus virmalised esinevad. Soomes nimetatakse virmalisi revontulet, pohjanpalot, taivaanvalkeat ja rutjat. Ka eesti keeles on mitemeid erinevaid nimetusi, näiteks põhjavalgus, virmalid, virmalused, virmad, polaarvalgus. Inglise keeles on virmalistel nimeks northen lights, tavaliselt lihtsalt aurora. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. Käesolevas referaadis uurin kuidas virmalised tekivad, kus nad tekivad, millseid erinevaid kujusid ja värve nad moodustavad ning kas neid esineb ka mujal planeetidel. 4
annaabi.ee 
