Luuleanalüüs- Kõrgel aknal
Vabrikud. Paadid.
Kuis oled sa ärevil, hing!
Õhus on äikest. Kusagil roovis
lipendab kollane kardin kui leek.
Nõgistel okstelt raputab hoovis
kahvatud õied kreek.
Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed
maalivad müürile hiiglasuurt K-d.
Lavades laiad rabarberilehed
vajuvad vastu maad.
Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin.
Kivistel kelpadel suitsevad veed.
Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin
valgetes rahetriipudes teed.
Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge.
Katused. Agulid. Vinetav põld.
Vihmases linnas teeb uniseid ringe
tundide tume tõld.
Luuletus räägib äikesetormilisest ilmast ja sellest milline näeb välja tänav ning mis õues sel ajal
toimub. Äikesetorm on luuletuses sünge, pole näha ühtegi inimest. Värsi „Möödub vist aastaid.
Ma vahin ja vahin“ tähendab, et aeg tundub väga aeglaselt mööduvat, mis väljendab ka igatsust.
Sellist igatsust, et ei saa õue minna, sest äikesetorm on. Seda saab võrrelda ka praeguse
annaabi.ee 
