Nimetu
orgaaniliste ligandidega. Paljudes looduslikes vetes leidub rohkesti kaltsiumioone, mistõttu on
fluoriidioonide kontsentratsiooni kontrollivaks olulisimaks mineraaliks tõenäoliselt
kaltsiumfluoriid. F- ioonide sisaldust looduslikes vetes mõjutavad ka mitmed teised ühendid,
millest tähtsamad on fluorapatiit ja magneesiumfluoriid (MgF2). Ligi pool merevees leiduvast
fluorist esineb vabade F- ioonidena, teine osa aga MgF+ kujul. Vähem leidub teda CaF+ -na
või viliaumiidist pärit kompleksidena. Fluoriga moodustab komplekse ka alumiinium: AlF2+,
AlF2+, AlF3, [AlF6]3-, Al(OH)F+, Al(OH)F2 ja Al(OH)F3-. Seejuures sõltub ühendi
moodustumine alumiiniumi- ja fluoriidioonide kontsentratsioonide vahekorrast vees ning pH-
st. Ka berüllium, boor, raud, ränihape jt võivad moodustada F-komplekse, viimase puhul võib
tekkida näiteks heksafluorosilikaatioon [SiF6]2-. Kindlate pH väärtuste juures võib selline
annaabi.ee 
