Ma tean, et see on märguanne millegi halva suhtes, kuid ma ei hooli sellest ning aerutan edasi. Aerutan sinna, kus tõuseb imeilus ning särav päike. Sinna, kust saavad need imelised lained alguse. Tahan lihtsalt siit maa pealt minema, sest see ei ole minu jaoks loodud. Aerutan aina kiiremini edasi. Lained muutuvad jõulistemaks ning merelõhn muutub soolaseks. Tunnen suus seda mõrudat maitset. Päikest enam ei paistagi. Huvitav. Taevas pilvineb, tunnen üksikuid vihmapiiski. Korraks vilgatab mu peas ka mõte, kas pöörata ringi ja minna koju? Ei, ma ei pööra ringi, sest meri ongi minu kodu. Vaatan kaugustesse ning vajun mõttesse. Mõtisklen pikalt oma elu üle ning kõige selle üle, mis on minu jaoks tähtis olnud. Miski, mida kogu hingest armastan ei ole tähtsam kui see kõik siin meri. Endale märkamatult olen seljast visanud vana päikese käes kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti
Ometi pean nende seast valima ühe, millega astun oma valitud teerajale. Juba aastaid tean täpselt, millise tee ma valin. Tean, mis viib mind minu eesmärgini, viib mind tippu. Silmad sulgedes näen selget ja suuri lootusi tulvil teerada enda tulevikku. Praegu ehk näib ta kui üks punaseks võõbatud puusild, mis viib kaugesse paksu metsa. Tema all sillerdab taevast ja päikest peegeldav jõgi, mille teekond ei lõppe kunagi. Taamal, mõndade okaste keskelt vilgatab purpurpunane maja katus ning tema hiiglama suur aken teavitab, tore on olla tema. Kui lihtne ja selge see kõik tundub- paar sammu ja minu tulevik oma purpurpunase katusega on käeulatuses. Silmi uuesti avades tajun reaalsust enda ümber, seda tõsist fakti, millega pean leppima. Pole ühtki punast silda ja tuleviku metsa, pole toda päikest täis akent. Olen vaid mina teelahkmel, keset kõiki neid raskeid otsuseid ja valikuid, mis ootavad vastuseid. Nemad aga nii kergelt kätte ei tule
annaabi.ee 
