Barokkmuusika ja tänapäeva muusika
Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese
ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele dacapoaaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid
suurvorme kantaate, oratooriumeid ja passioone. Neid kirjutasid tihti samad ning esitati
samasuguste esituskoosseisude poolt.
Instrumentaalmuusika
17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo ja
ansamblipillina. See oli seotud
kuulsa viiulimeistritekoolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses
barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia
orkester" kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja
vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Zanritest kirjutati
enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo
Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.